Tselluloositehase
eriplaneeringu juhtum:
mida on
Eesti ühiskonnal sellest õppida?
Tiia Kõnnussaar, Asko Lõhmus
21. sajandi majandus seisab silmitsi sügava reformi vajadusega. Vajaduse tingivad globaalselt halvenev keskkonna-, sh inimese elukeskkonna seisund ja sotsiaalne ebavõrdsus ning nendega kaasnevad riskid.
Seejuures on vähemalt osa kriitiliselt mõtlevaid majandusteadlasi ja innovatsiooniteoreetikuid seisukohal, et viimase paari sajandi jooksul kinnistunud majanduspõhimõtted ja tööstuse arengusuunad ei pruugi niisugust reformi võimaldadagi (Raworth 2017, Schot, Kanger 2018).
Ebakindlus selle osas, milline majanduspoliitika osutub tulevikule mõeldes jätkusuutlikuks, on omakorda fookusesse tõstnud majanduslike otsustuste tegemise viisi, sealhulgas vajaduse aktiivselt ja õiglasel alusel kaasata laia asjaosaliste ringi ja rahvast (Leach, Stirling, Scoones, 2010). Eelnevast järeldub ka, et üha riskantsem on laiendada vanal tehnoloogial põhinevaid keskkonnamahukaid suurtööstusi, eriti kui projektidel puudub nii ekspertide kui ka rahva toetus. Niisuguste projektide menetlemine on proovikivi nii valitsejatele, osalusdemokraatiale kui ka meediale, mis ideaalis peaks operatiivselt ja tasakaalustatult vahendama ja koondama olulist informatsiooni. Kaasaegsel killustunud meediaväljal, kus edastatav teave võib olla vastuoluline, kujunevad hoiakud tihtigi eelarvamuste, mitte informeerituse ja ühiste väärtuste alusel. Ebaõnnestunud, halvasti läbi kaalutud ja väheinformeeritud otsuste kahju on laiem: lisanduvad konfliktid ja umbusk järgnevate protsesside suhtes.
Alljärgnevalt käsitleme nn Emajõe tselluloositehase eriplaneeringu juhtumit, mis Eesti ühiskonda aastatel 2017–2018 erinevatel põhjustel pinge all hoidis ja lõhestas. Küsime, kui läbipaistev ning kõiki osapooli hõlmav oli selle suurprojekti avalik arutelu, kuivõrd järgiti head valitsemistava ning mida võiks konfliktist õppida.
Paljulubavast algusest ebakõlalise menetluseni
2016. a. lõpul loodi Eesti investoreid koondav EstFor Invest OÜ (edaspidi: arendaja), mis teatas Eestisse „unikaalse uue põlvkonna puidurafineerimistehase“ ehitamise kavast. „Esialgse prognoosi kohaselt alustaks tehas tootmist 2022. aastal,“ kirjutas Äripäev 10. jaanuaril. „Tooraineks kasutataks aastas hinnanguliselt ligikaudu 3 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ja puiduhaket, mida praegu 4-5 korda odavamalt Eestist välja viiakse. Puit pärineks peamiselt Eestist, kuid vajadusel ka Lätist ja Leedust.“ Äripäev refereeris arendaja sõnu, et „toodetakse keskkonnasõbralikul viisil taastuvtoormest tooteid, sh tselluloosi ja erinevate biotoodete jaoks hemitselluloosi ning ligniini, samuti rohelist energiat. Tehas toodaks pidevalt ja stabiilselt 25 protsenti rohkem taastuvenergiat, kui ise tarbib.“ Arendaja rõhutas ka koostöösoovi „kõigi huvirühmade, teadusringkondade ning võimalike kaasinvestoritega, et tehase ehitus, tehnoloogia ja käitamine vastaks kõigile keskkonnanõuetele, oleks sotsiaal-majanduslikult kestlik ja kooskõlas Eesti ühiskonna huvidega“. Juba 21. veebruaril 2017 teataski Postimehe majandusportaal, et tehase teadusuuringute tegemiseks on loodud Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektorite tasemel „kõrgetasemeline ja sõltumatu Est-Fori akadeemiline nõukoda“. Seega oli avasõnum igati positiivne ja avalikkus jäi rahule: tuleb „miljarditehas“, mis „väärindab puitu“, toodab innovatiivseid biotooteid, toob riigile tulu ja on pealegi loodussõbralik. Küllap uuritakse ja tehakse koostööd avalikkusega.
Nähtavad ebakõlad hakkasid tekkima 2017. aasta aprillis, kui valitsus otsustas arendaja ettepanekul algatada tehase rajamiseks riigi eriplaneeringu – meetme, mis oli planeerimisseaduse kohaselt mõeldud riigikaitseliselt ja riiklikult tähtsate objektide ehitamiseks. Et arendaja võiks eriplaneeringus ette nähtud keskkonnauuringute eest ise tasuda, muutis Riigikogu 19. aprillil ka planeerimisseadust. Seadusmuudatuse kava oli riigikontrolör Alar Karis oma 6. IV 2017 kirjas majanduskomisjoni esimehele kritiseerinud, viidates korruptsiooniohule. Selgus ka, et nii see seadusemuudatus kui ka hulk teisi nõudmisi (nt et valitsus laseks välja ehitada infrastruktuuri, võõrandaks tasuta 100 ha riigi maad, lubaks maanteedel sõita rasketel masinatel ja ühtlasi toetaks avalikult tehase ehitamise kava) olid arendaja poolt juba veebruaris valitsusele ette pandud (Tuul, 2017). Ühtlasi kitsendas valitsus 11.05.2017 eriplaneeringut algatades arendaja nõudmisel tehase asukohavaliku Suure Emajõe vahetusse lähedusse.
Meie hinnangul oli selleks hetkeks tehtud vähemalt kolm põhimõttelist viga:
1) arendaja ei andnud avalikkusele selget ja ausat teavet kavandatava tehase ega selle tehnoloogia kohta, eelistades optimistlikult üldsõnalist turunduskampaaniat. Just sellepärast ei osanud avalikkus pressimaterjalides öeldut – et „tootmisvõimsuseks planeeritakse kuni 700 000 tonni aastas“ ja „muuhulgas toodetakse tselluloosi“ – kohe samastada väga suure tselluloositehasega. Ajakirjanduse tähelepanuta jäi ka arendaja ebamäärasus tehnoloogia osas, kuigi pressimaterjalides rõhutati sõnu „innovatiivne“, „uue põlvkonna“, „loodussõbralik“, „roheline energia“, „taastuvenergia“. Samuti jäi luubi alt välja, et miljardiinvesteeringust rääkides jäeti mainimata investeeringuraha päritolu;
2) hoolimata ametnike ja avalikkuse märguannetest lõid nii riigikogu kui ka Vabariigi Valitsus kiirkorras arendajale seninägematud õiguslikud eritingimused;
3) valitsus jättis eriplaneeringut algatades käsitlemata piirkondlikud alternatiivid, läbi rääkimata teadlaste, kogukondade ja omavalitsustega ning kaalumata kooskõla Euroopa Liidu seadustega (Gallagher, 2018).
Tartu ei nõustu sundvalikuga
Vead sillutasid teed usaldamatusele ja vastuseisule, esmajoones Emajõe-äärses, otsustamisest kõrvale jäetud Tartus, kus esimene meeleavaldus toimus juba 13. mail 2017. Suve lõpuks 2017 hakkas üldsuseni jõudma arusaam, et rajamisel on Kraft-tehnoloogiat kasutav tselluloositehas – küll moodne, kuid kaugeltki mitte keskkonnasõbralik. Tselluloositootmine kuulub maailma saastavamate tööstusharude hulka ning poliitiline surve on asendada see keskkonna- (sh vee-)säästlike uudsete tehnoloogiatega (Pätäri jt., 2016).
Novembris 2017 avalikustati, et kolme ülikooli rektorid olid EstFori akadeemilise nõukoja liikmetena sõlminud kokkuleppe, mille ühe punkti kohaselt „ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti.“ Nõue teaduslikult põhjendatud seisukohti ülikoolides tasakaalustada ja koordineerida vallandas teadlaskonnas pahameeletormi hea teadustava ja akadeemilise vabaduse rikkumise üle (Sutrop, 2017; Eesti Teadusajakirjanike Selts, 2017). Veel enam, 31. jaanuari 2018 Pealtnägija saates leiti, et tselluloositehase ja Riigimetsa Majandamise Keskuse kavandatav garantiileping 15 aastaks võib sisaldada huvide konflikti.
Ebakõlade tulv aktiveeris kodanikuühiskonna. Novembris 2017 algatas Tartu linnaosaseltside ümarlaud avalike seminaride sarja. Detsembris alustas Tartu linnakodanikest ja ülikoolide teadlastest koosnev omaalgatuslik töörühm nn Tartu apelli kirjutamist Tartu linnavalitsusele ja volikogule. Pöördumises osutati läbi kaalumata riskidele ja ohtudele, parima võimaliku tehnoloogia käsitluse ebapiisavusele, nõuti eriplaneeringu tagasikutsumist ning soovitati alustada protsessi uuesti tavaplaneeringuna, et kaasata ka kohalik omavalitsus (www.tartuapell.ee). Jaanuaris 2018 lõid Tartus ja Tartu lähistel elavad inimesed Facebooki-lehed „EI! Emajõe tselluloositehasele!“ ja „Tartu tselluloositehas“, kuhu koguti tehase teemal meedias avaldatud artikleid ja arutleti toimuva üle. Ka ühendus Eesti Metsa Abiks hoidis tehaseteemat pidevalt üleval.
Tartu linnajuhid kohtusid jaanuarist märtsini nii arendaja kui ka Tartu apelli töörühmaga ning kuulasid ära kummagi argumendid. 7. märtsi volikogu erakorralisel istungil anti kodanike poolt üle Tartu apell koos enam kui 8200 allkirjaga. Pärast pikka arutelu otsustas volikogu teha valitsusele ettepanek eriplaneering lõpetada, lähtudes kohaliku omavalitsuse autonoomiast, potentsiaalsest keskkonnaohust ja kohalikest arengukavadest. Üksmeelselt hääletasid poolt kõik volikogu fraktsioonid ja kohal viibinud saadikud. Otsuse taustaks oli ka teave Tartu ja Tartumaa elanike 75%-lise vastuseisu kohta, mis põhines nii keskkonnaohtudel kui ka korruptiivsena tajutud asjaajamisel (Kantar Emor, 2018).
Valitsus andis 17. aprillil Tartu linna ja Tartumaa Omavalitsuste Liidu pöördumisele eitava vastuse: eriplaneeringut ei lõpetata, uuringutega tuleb edasi minna (Randlaid, 2018). Osutust uuringute vajalikkusele hakkasid tehase pooldajad hiljem valimatult kasutama, libisedes üle faktist, et uuringute läbi viimine ei eelda eriplaneeringut ning nende rahastamise üleandmine arendajale oli kõnealuste uuringute usaldusväärsust juba devalveerinud.
Nüüd katkes seni rahumeelsete tartlaste kannatus. Facebooki-kogukondade ettevõtlikumad liikmed asusid üheskoos pea olematute ressurssidega korraldama 19. maiks „Emajõe ketti“, millest sai iseseisvuse taastamise järgne suurim meeleavaldus Eestis (osales eri hinnangutel 4500...10 000 inimest). Tartu apelli töörühm toetas meeleavaldust 18. mail nn kevadapelliga, mis juhtis tähelepanu hea valitsemistava korduvale rikkumisele riigi eriplaneeringu algatamisel ja sellele järgnenud toimingutes. Apell nõudis Riigikogult ja valitsuselt hea valitsemistava järgimist, eriplaneeringu lõpetamist ning saadud kogemuse valguses alternatiivsete võimaluste vastutustundlikku ülevaatust Eesti metsanduse ja puidutööstuse arendamiseks (www.tartuapell.ee).
Juuni keskpaigaks 2018 oli Tartu kevadapellile kogunenud juba ligi 7000 allkirja. Pinged kasvasid veelgi, kui arendajad käisid ootamatult välja uue võimaliku asukoha – Tabivere – ja kohalikud aktivistid korraldasid väljakujunenud vastasseisu märgina kahe nädalaga (19. juunil) tehasevastase meelavalduse.
Lõpuks, 21. juunil 2018 otsustas valitsuskabinet avalikkuse suure vastuseisu tõttu algatada tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamise. 13. septembril teatas riigihalduse minister Janek Mäggi, et asjakohane eelnõu on valmis. Ring sulgus: nii Keskkonnaministeerium kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium olid 2017. a. märtsis deklareerinud suurt riiklikku huvi projekti teostamiseks, mis siis aga pika valulise protsessi vältel põrkus otsustavalt „ülekaaluka avaliku huviga“. Mida võiks sellest esialgselt järeldada?
Järeldus 1: kodanikuühiskond näitas oma küpsust
See järeldus lähtub rahvast kui demokraatliku riigi kõrgeima võimu kandjast, kes käsitles pikalt ja kriitiliselt otsust, mille ministeeriumid olid teinud kiirkorras. Sellega näitas Eesti kodanikuühiskond oma sisu. Näiteks Soome biomajanduse areng kavandati poliitikute, ministeeriumide ja tööstuse kitsas ringis ning nüüdseks on see kaasa toonud kriitika rahva ja keskkonna huvide arvestamata jätmise tõttu (Mustalahti, 2018). Ka meil ei kaasanud riik rahvast, vaid viimane pidi eriplaneeringu taustu mõistatades ise oma hääle võimukandjatele kuuldavaks tegema. Seepärast oli pingutusel kõrge sotsiaalne hind, mis väljendub kuhjunud frustratsioonis, huvigruppide vastasseisu tekkimises ning ühiskonna lõhenemises. Kõige rohkem sai kannatada kohalik kogukond ja nende suhe eriplaneeringut peale surunud keskvõimuga, mis näitab, et arendustegevusi alustades on vältimatu kaaluda mitut alternatiivi ja pidada juba alguses kohaliku kogukonnaga nõu (Saarmann, Puura, 2018).
Viitasime eespool, et ametkondlik kiirustamine oli ilmselt üks põhjusi, miks väidetav riiklik ja avalik huvi lõpuks vastamisi sattusid. Näiteks 27. märtsi 2017 kooskõlastuskirjas omistas Keskkonnaministeerium eriplaneeringule riikliku huvi, viidates metsamajanduse mitmekesistamise ja puidutoorme väärindamise vajadusele, ent toetudes seejuures üksnes arendaja väidetele. Kirjas nimetati vee kvaliteedi uuringuid, kuid riiklikku huvi ei kaalutud säästva arengu ja kliimapoliitika seisukohalt ning puudusid viited asjakohaste uuringute vajadusele. Jääb mulje, et ignoreerides samaaegset ühiskondlikku kriitikat jätkusuutmatu metsanduspoliitika üle (Lõhmus, 2017), otsustati arengusuund ministeeriumis ilma põhjendamata ja kitsas ringis lihtsalt ära.
Laiemalt võttes peaks suure keskkonnamõjuga objektide planeerimine lähtuma väärtuspõhisest poliitikast, mis arvestab ka üleilmsete (nt kliimapoliitiliste) arengustsenaariumidega. Konflikt näitas, et Eestis on sellekohased väärtused ja peamised arengustsenaariumid läbi arutamata. Otsustajate vastutus on taolises olukorras väga suur ning asjaolude hindamiseks on vaja põhjalikku informeeritust ja multidistsiplinaarset kompetentsi. Tselluloositehase osas sai sellise kompetentsi olemasolu ühiskonnas lõpuks küll ilmsiks, kuid otsustusprotsessist oli see valdavalt kõrvale jäetud.
Omaette küsimusena kerkis üles keskkonnamõju hindamise kehvapoolne kvaliteet (Peterson, 2010). Antud juhul võimendasid selle kehva mainet veelgi uuringute rahastamise üle andmine arendajatele ning „rektorite kokkulepe“. Samuti asjaolu, et sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude hindamine, mis peaks käima kõigi suurte projektide analüüsi juurde, paistis riigi jaoks olevat tundmatu teema (Vihalemm, Orru, Pärn, 2018).
Järeldus 2: arvamusplatsi, informeerija ja ühendaja rolli täitis ühismeedia
Suure keskkonnamõjuga objektide kavandamisel vastutab avalikkuse informeerimise eest ka ajakirjandus, eriti globaalse keskkonnaseisundi halvenemise taustal, mil otsuste kvaliteet on tähtsam kui kunagi varem (nt Boykoff, Boykoff, 2007). Seda enam, et kaasaegse meediaruumi killustumine ja ühismeedia haare võimaldavad levida ka eksitaval informatsioonil või luua nn kõlakambreid, kus tasakaalustatud diskussiooni ei teki.
Ajakirjanduse roll tselluloositehase protsessis oli vastuoluline. Osa ajakirjanikke tegi tänuväärset tööd, tuues päevavalgele avalikkusele teadmata dokumente ning esitades kriitilisi küsimusi protsessi läbipaistvuse ja kiirustamise kohta. Teised muutusid vaenulikuks nii Tartu volikogu kui ka meeleavaldustes osalenute vastu, nimetades neid „valjuhäälseks vähemuseks“, süüdistades populismis ja uuringute-vastasuses. Need kommentaatorid ei kajastanud kriitika tuuma: protsessi ei usaldata, kuna kiirustades algatatud eriplaneering arvestab ainult ühe poole huvidega, kes ühtlasi maksab uuringute eest. 2018. a. keskel kujunes mitmeks kuuks välja vaat et kaks eraldiseisvat arvamusruumi: ühel pool Tartu kandi rahvas ja Tartu Postimees, teisel suured päevalehed ja rahvusringhääling, mille toimetused asuvad suuresti pealinnas. Viimastes heideti osale rahvast juhtkirjade ja peatoimetajate tasemel korduvalt ette hüsteeriat ja silmakirjalikkust.
Jääb meediaanalüütikute uurida, millises raamistikus täpselt kirjeldas ajakirjandus 2017-2018 tselluloositehase protsessi ja kas sündmuste kajastamisega nn peavoolumeedias jäädi hiljaks või mitte. Oletame siiski, et Facebooki-kogukondade teke oli tingitud mitte ainult inimeste murest, vaid ka vajadusest toimuvat mõista, saada ja vahetada informatsiooni. Ühismeedia osutus hiljem ka kogukondade praktilist tegevust ühendavaks ja jõustavaks meediumiks.
Eeltoodu valguses on ilmne vajadus tõhustada ajakirjanduse kui neljanda võimu sisemisi eneseregulatsioonimehhanisme, et hoida kodanike silmis alal usaldusväärsus ja legitiimsus. Eesti pressinõukogu seniste taunivate otsuste puhul on kõige rohkem ajakirjanduseetika koodeksit rikutud punktis 1.4: ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon; ning punktis 4.2: konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled (Prööm, 2015). Konfliktiolukorras võib emotsioonidel baseeruvate, tasakaalustamata artiklite avaldamine toimetuse või ajakirjaniku seisukohtadena kahjustada dialoogi, üldist usaldust ja ühiskonna sidusust.
Kokkuvõtteks
Essees käsitlesime tselluloositehase eriplaneeringu juhtumit hea valitsemise tava järgimise ja demokraatliku arutelu aspektist. Juhtumi käigus tekkisid kohalikus kogukonnas pinged sedamööda, kuidas said ilmsiks projekti mastaapsus, võimalik keskkonna- ja sotsiaalne mõju ning küsitavused menetlemise protsessis. Tulemuseks oli kodanikuühiskonna üheaegne aktiveerumine erinevates gruppides, millele valitsus lõpuks reageeris otsusega enda seatud eriplaneering lõpetada.
Tselluloositehase juhtum näitas, kuidas ühe projekti kavandamine võib ühiskonda lõhestada, kui seda ei toeta tugev valitsemiskultuur, igakülgne informatsioon ning piisavalt läbi arutatud alusväärtused ja eesmärgid. Samas paistab Eesti ühiskond olevat küps selleks, et niisuguseid tõrkeid avastada ja tekitada kodanikuühiskonna tasakaalustav jõud.
*Autorid kuulusid 2017–2018 vabatahtlikkuse alusel töötanud Tartu apelli töörühma.
Viidatud kirjandus
Boykoff, M.T., Boykoff, J.M., 2007. Climate change and journalistic norms: A case-study of US mass-media coverage. Geoforum, 38, 1190-1204.
Eesti Teadusajakirjanike Selts, 2017. Rektorid peaksid sõnastama uue kokkulepeteksti. atlas.postimees.ee, 15. XII 2017
Kantar Emor, 2018. Uuring: 75% Tartu ja Tartumaa elanikest ei toeta tselluloositehase rajamist valitud paika. ärileht.ee, 28. III 2018.
Gallagher, M., 2018. Tselluloositehase ehitamisega oleks rikutud Euroopa Liidu direktiivi. Võimaliku trahvi maksnuks riik. Postimees, 30. VII 2018.
Leach, M., Stirling, A.C., Scoones, I., 2010. Dynamic sustainabilities: technology, environment, social justice. Routledge.
Lõhmus, A., 2017. Mida on näidanud aasta Eesti metsapoleemikat. Sirp, 1.IX 2017.
Mustalahti, I. 2018. The responsive bioeconomy: the need for inclusion of citizens and environmental capability in the forest based bioeconomy. Journal of Cleaner Production, 172, 3781-3790.
Peterson, K., 2010. Quality of environmental impact statements and variability of scrutiny by reviewers. Environmental Impact Assessment Review, 30, 169-176.
Prööm, M. 2015. Ajakirjanduse eneseregulatsioon Euroopas. Riigikogu Toimetised, 32, 183–188.
Pätäri, S., Tuppura, A., Toppinen, A., Korhonen, J., 2016. Global sustainability megaforces in shaping the future of the European pulp and paper industry towards a bioeconomy. Forest Policy and Economics, 66, 38-46.
Randlaid, S. 2018. Valitsus läheb Tartu protestist hoolimata tselluloositehase eriplaneeringuga edasi. Postimees (Majandus), 5. IV 2018.
Raworth, K., 2017. Doughnut economics: seven ways to think like a 21st-century economist. Chelsea Green Publishing.
Saarmann, T., Puura, E., 2018. Tselluloositehasest: peamised probleemid on riigi eriplaneering ja ühiskonna katastroofiline lõhestumine. Ärileht, 6. VI 2018.
Schot, J., Kanger, L., 2018. Deep transitions: emergence, acceleration, stabilization and directionality. Research Policy, 47, 1045-1059.
Sutrop, M., 2017. Suurprojektidest rääkides – ühel meelel ja ühel keelel? Postimees, 12. XII 2017
Tuul, M., 2017. Miljardiprojekti ärimeeste soovitud seadus kätkeb korruptsiooniriski. Eesti Päevaleht, 7. IV 2017.
Vihalemm, T., Orru, K., Pärn, K., 2018. Veel tselluloositehasest: ka raskesti mõõdetavad väärtused on tähtsad. Tartu Postimees, 6. III 2018.
Advokaat selgitab riigikohtu lahendit: millal saab riigi eriplaneeringut kasutada ja kas kohalikul omavalitsusel on üldse sõnaõigust
Sandor Elias, advokaat ja riigiäri töögrupi juht, Ärileht.ee 24.02.2019Riigi eriplaneeringu võimalus on planeerimisseaduses olemas juba 2015. aastast, ent suuremat tähelepanu äratas see alles nn puidurafineerimistehase kaasuses. Riigikohus vaagis oma hiljutises lahendis riigi eriplaneeringu sätete vastavust kohaliku omavalitsuse põhiseadusest tulenevale enesekorraldus- ehk nö iseotsustusõigusele. Riigikohus leidis, et ehkki KOV-i õigusi riivatakse, siis vastuolu põhiseadusega puudub. Riigikohtu otsusest tulenevad mitmed huvitavad järelmid ka edaspidiseks.
Mis on riigi eriplaneering?
Riigi eriplaneering kehtestatakse valitsuse poolt ning see on otseseks aluseks ehitusprojekti koostamisel. Ehk – riigi eriplaneeringu kehtestamisel ei ole planeeritava ehitise rajamiseks enam näiteks KOV-i enda kehtestatavat detailplaneeringut tarvis. KOV kaasatakse küll planeeringumenetlusse, ent nagu iga kaasamise puhul ei ole KOV-il nö vetoõigust. Riigi eriplaneeringu menetlus toimub kahes osas: esmalt valitakse ehitise asukoht mitme alternatiivi seast ning seejärel koostatakse valitud asukohas juba detailne lahendus sarnaselt detailplaneeringule.
Riigi eriplaneeringut ei saa kasutada mistahes ehitiste planeerimisel. Riigi eriplaneeringu eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Oluline ruumiline mõju tähendab näiteks müra, lõhna, transpordivoogude, tooraine, tööjõuvajaduse vm tegurite olulist muutust kavandatavas asukohas, kui mõju ulatus suurele territooriumile, eelkõige üle ühe KOV-i piiride. Suure riikliku või rahvusvahelise huvi tuvastamine on riigi igakordne kaalumisotsus. Riigikohus sedastas olulise mõttena, et suur riiklik või rahvusvaheline huvi võib esineda ka siis, kui planeeringu objektiks olev ehitis teenib ühtlasi planeeringu koostamisest huvitatud isiku huve ehk lihtsustatult öeldes ärihuve
Planeerimisseadus sisaldab seejuures näidisloetelusid valdkondadest ja ehitistest, mille puhul riigi eriplaneering eelduslikult koostada tuleb. Näitena võib tuua riigikaitse ja julgeoleku, energeetika ning transpordi valdkonnad ning ehitistest avaliku raudtee või teatud parameetritele vastavad energeetikaobjektid. Riigikohus leidis, et Vabariigi Valitsus võib riigi eriplaneeringu algatada ka väljaspool neid näidisloetelusid, ent sel juhul tuleb põhikriteeriume ehk eelkõige suurt riikliku või rahvusvahelist huvi ulatuslikumalt põhjendada.
Riigikohtu otsuse olulisemad järeldused
Riigikohtu otsusest võib välja tuua olulisi järeldusi, mis ilmselt tulevastes aruteludes või vaidlustes täpsemat sisustamist ootavad:
- riigi eriplaneeringu instituudi üks eesmärke on vältida olukorda, kus oluliste ehitiste planeerimine on omavalitsusüksuste vastuseisu tõttu välistatud. Seepärast pole põhjendatud neile ka vetoõiguse andmine;
- sobivaima asukoha valikul tuleb arvestada tasakaalustatult nii majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi kui ka looduskeskkonnale avalduvaid mõjusid;
- KOV ei saa reeglina vaidlustada riigi eriplaneeringu algatamist, küll aga eriplaneeringu menetlemisel tehtavat asukoha eelvaliku otsust ja riigi eriplaneeringu kehtestamise otsust. Alles nende otsuste vaidlustamisel saab püstitada küsimuse, kas riigi eriplaneeringu algatamine üldse vastas planeerimisseaduse tingimustele;
- ehkki KOV-i menetluslik positsioon riigi eriplaneeringu menetluses on sama kui teistel kaasatud isikutel, ei ole kaasatud isikute huvid võrdse kaaluga ning kohalikke huve ning vajadusi tuleb „suure riikliku või rahvusvahelise huvi“ suhtes riigil eraldi kaaluda ja põhjendada.
Kokkuvõtteks
Riigikohus kinnitas ühelt poolt riigi ulatusliku otsustus- ja kaalumisruumi olemasolu, sh võimaluse kasutada riigi eriplaneeringut ka ettevõtluse edendamiseks. Teisalt on KOV-idel samuti õigus vajadusel kohtu abiga nõuda enda huvide arvestamist nii ehitise asukoha valikul kui riigi eriplaneeringu kehtestamisel. Millise kaaluga on KOV-i ja kohaliku kogukonna huvid riikliku huvi suhtes tegelikult, tuleb juhtumipõhiselt otsustada.
Vt ka:
Mets kui põhiõigus?
Meie metsade tsiviliseeritud kaitse on võimalik vaid tingimusel, et seda saaks teha kohtuvõimu kaudu, efektiivset kohtusse pöördumise õigust kasutades.
Eerik Kergandberg, Sirp 08.03.2019
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina ja ega siis ääretu (loe: globaalse) mere ääres ometi metsa ees olla tohi?
Parafraseerides Friedebert Tuglast, Juhan Liivi ja natuke ka Erkki Bahovskit
I
Postimees ennustas, et tulevad läbi aegade igavaimad valimised. Aga kes oleks julgenud kolmveerand aastat tagasi sellist igavust karta või loota! Mida kõike õhus ei olnud, kuigi võta sa nüüd tagantjärele kinni, et mis täpsemalt. Igal juhul olid ekrelased selleks ajaks juba kõik erakonnad läbi sõimanud. Millalgi hakkas tunduma, et Reformierakond võibki uue juhi abil leida uut hingamist ja opositsioonile konstruktiivset sisu. Jaanipäeva paiku tegi suur osa eestimaalastest kõik selleks, et lätlaste abil Jevgeni Ossinovskile kätte maksta. Silmapiiril oli juba võimalik märgata Riigireformi Sihtasutuse enneolematuid riigiõiguslikke ettepanekuid, mida väidetavalt ükski erakond oma valimisprogrammis eirata ei saavat. Eesti 200 algrakuke hüüdis juba, et viimane aeg on lõpetada tukkuv peenregulatsioon ja tegeleda vaid suurte narratiividega. Ajaliselt sinna kanti jäi veel ka midagi väga lihtsat ja elulist: üks väike tselluloosilahing Eesti heade mõtete linnas.
Jätsin tselluloosi punkti kavatsetult loetelu lõppu: suured tükid vajuvadki põhja. Võib-olla peaksin häbenema, aga nii see tegelikult on, et Eesti loodust, eriti selle erakorralist täievolilist suursaadikut, meie metsa puudutav on ainuke teema, mis mind kõigist eelmainitutest valimiste eel on kõnetanud.1 See suurema linna poolt vaadates esmapilgul vaid globaliseerumisunelma ja pideva majanduskasvu tumeroheline takistusriba on mulle juba väga pikka aega tähendanud Eestimaal … kas just kõike, aga midagi väga suurt igal juhul. Mul on Eestist, laulupeost ja isegi meie vabadusest keerukas rääkida vaid abstraktselt ja ilma et mingid mulle tähenduslikuks saanud metsased paigad või ka lihtsalt puud silme ette kerkiksid. Olgem ausad: isegi SKTst 10% eraldamisel riigikaitsele oleks meie sõjalisest kaitsmisest üksnes pajuvõsaga kaetud maastikul keerukas tõsimeeli rääkida. Nali naljaks, olgu etteruttavalt öeldud, et ettevalmistatava uue metsanduse arengukava lähtedokumendis puuduvad viited meie sõjalise võimekuse sõltuvusele metsanduse olukorrast. Loodetavasti ei peitu siin taga mingit raskemat süü vormi kui kergemeelne lootus, et „ah kus see mets ikka jääda saab, kogu aeg ju olnud“. Ühesõnaga: olen enda arvates empaatiavõimeline, aga ei suuda sellegipoolest mõista, kuidas saab meie metsa tulevik mõnda täiskasvanud teovõimelist inimest ükskõikseks jätta. Mina olen vägagi kaasa elanud nii viimasel paaril-kolmel aastal aset leidnud metsaalastele arutlustele kui ka tselluloosilahingule.
Miks ma ei peaks tartumaalasena olema uhke selle üle, mis meil selles lahingus saavutada õnnestus? Just lahingus. Sest sõda käib teises kohas ja teiste relvadega tõenäoliselt edasi ning sõjavõitu veel mingit põhjust tähistada ei ole. Väga paljude lahingujärgsete meedikajastuste pinnalt on mulle jäänud mulje, et lahingu tähendusest kas ei ole soovitud aru saada või ei olegi aru saadud. Minagi võin eksida, kuid kuulun kindlalt nende hulka, kellele olid tartlaste tsellulooosiaktsioonid eeskätt kodanikuühiskonna … kas just triumf, aga midagi taassünnisarnast igal juhul. Äkki ja üllatuslikult oligi nii, et enam ei saanud poliitikud inimesi jääkeldrisse jahtuma juhatada, ise samal ajal kavalalt-targalt muudatusteta jätkates. Ühtäkki oligi nii, et kõik erakonnad, kuigi vaid ühes linnas, suutsid, kui mitte mõelda ühtemoodi, siis vähemalt rääkida täiesti ühesugust mõistlikku juttu.
Kodanikuühiskonna edusammud ei pruugi meeldida kõigile ja näiteks just kodanikuühiskonnast lähtunud survet trotsides ei kiitnud mitme erakonna riigikogu saadikud heaks eelnõu, mis oleks keelustanud karusloomakasvatuse üksnes kasukate saamise eesmärgil. Kõrvalseisjana ei saa ma jätta avaldamata imestust selle üle, et, nagu selgub hiljutises Müürilehes avaldatud väga harivast intervjuust Martin Luigaga, olevat meil tekkinud ka professionaliseerunud vabakond ja diskuteeritakse selle üle, milline kodanikuühendus olnuks pädev tselluloositehase vastast võitlust koordineerima.2
Rindejoone taandudes, kuid metsasõja jätkudes tuleb tartlastel ilmselt omaks võtta, et kuigi Emajõgi ja Peipsi järv peaksid olema kõigi eestimaalaste omad, oli vastuseisul kõnealusele tehasele ka kolkapatriootiline värving. Alati on olnud, on ja jääb, et nii lihtinimene kui ka erakondlane suhtuvad täiesti erinevalt sellesse, kas edendada Eesti elu üldiselt ja õhinapõhiselt või lasta seda teha jälgi maha jättes omaenda õues. Andrus Kivirähk on kirjutanud väga tabavalt, et kui keegi tahab kallutada prügikoormat sinu õue ja sulle see ei meeldi, siis ei tohiks teadlastel enam midagi uurida olla. Panin selle näite kirja sihilikult utreeritult. Luban sellist lihtsustamist põhjustel, et nagu on kinnitanud pädevad teadlased, on Emajõe-Peipsi vesikonna praegust olukorda hästi ja põhjalikult uuritud ning teave tehasereostuse võimalikest täiendavatest mõjudest täiesti olemas. Teiseks: kas oli õige taunida avalikkuse skeptilist suhtumist eesseisvatesse uutesse teadusuuringutesse, kui uuringu tellija koos riiklike struktuuridega soovis ilmselgelt vaid tehase ehitamist lubavat-toetavat uuringutulemit ja kui samal ajal olid teadusuuringu võimalikud korraldajad juba ennetavalt astunud samme kõnealuse uuringu ning ka selle meediakajastuse suunamiseks. Mis viitas sellises olukorras eelseisva uuringu objektiivsusele?
Kolkapatriootiliste arusaamadega, ükskõik kui tore see kodanikuühiskonnas ka ei ole, riiki ja ühiskonda edendada ei saa. Riskides edasiste ridade pärast pahameeletormiga, arvan, et teatud tingimustel, pärast põhjalikku kaalumist ja hoopis teistsugustele uurimistulemustele või lõpuks ka lihtsalt ja üheselt mõistetavale statistikale tuginevalt võiks olla riiklikult täiesti põhjendatud selle miljardinvesteeringu lubamine … kui mitte varem kavandatud kohta, siis Tartumaale küll.
Nendest teatud tingimustest rääkides olemegi jõudnud küsimusteni, mis on minu teada paljudele eestimaalastele olnud kõnealuses „tselluloosinduses“ kõige olulisemad, isegi ainumääravad, kuid mida kas tahtlikult või kogemata on meedikajastustes varju jäetud ja/või asendatud tartlaste väidetava lapsiku ettevõtlusvastasusega. Tavalisest talupojatarkusest peaks piisama mõistmaks, et metsatööstus ei ole võrreldav mis tahes muu tööstusharuga, sest see võib muuta pöördumatult tervet Eestimaad.
Ei-ei! Ei ole vaja hakata mulle selgitama, et puid ei saa kogu aeg vaid kallistada; et metsa tulebki raiuda, sest nii on kogu aeg ja ka Nõukogude ajal tehtud; et harvester on täiesti tavaline tööriist ja mitte riigi juubeliõuduka lavarekvisiit; et oh küll, kui koledad on väärindamata3 palkide virnad meie sadamates jne. Meile kõigile peaks olema, või vähemalt suuremale osale meist, intuitiivselt selge, et metsaalast ärimehejuttu ei saa hakata valju häälega ajama ilma selge ja piisavalt täpse teadmiseta sellest, kui mitmeks aastaks jätkub praeguste raiemahtude korral metsa nii tervikuna kui ka üksikute puuliikide lõikes; kas praeguste raiemahtude korral võib saabuda (kui jaa, siis kunas täpsemalt) olukord, mil peame hakkama korraldama metsa tutvustavaid kooliekskursioone mõnda välisriiki ja NB! kas võimalikku metsatuse lünka on Eestis võimalik vältida ka selle miljardilise tselluloositehase toormevajadust arvestades. Seni kuni nendele küsimustele ei ole selget, argumenteeritud vastust antud ega vastavat suurt narratiivi kujundatud, ei tohi olla mingit võimalust hakata tegelema peenregulatsiooniga ja uurima tselluloositehase mõju Eestimaa mingile piirkonnale.
Seda, et selliseid küsimusi ei ole meil tahetud riigi tasandil järjekindlalt esitada või sellistele küsimustele adekvaatselt vastata ja et tervikpilt on siin suudetud umbes nagu kohtuasi ühe hea advokaadi poolt segaseks ajada, on murega nentinud Asko Lõhmus, Kaido Kama, Ülo Mander ja väga paljud teisedki, kes on julgenud oma jala riigi metsapoliitika koridori ukse vahele lükata või vähemalt lukuaugust sinna piiluda. Möödunud aastal kurtis meie metsamuret aastalõpuintervjuus Valdur Mikita, kes vahetult enne seda oli avaldanud ka ühe väikese raamatu. Kuigi see raamat oli omal jõul tõusnud populaarsuse edetabeli tippu, lisan täiendavaks lugemissoovituseks selle 100. leheküljelt ühe tsitaadi. „Eesti metsa taga ei ole uut maailma, ei ole linnu, liivarandu ega sinavaid mägesid – isegi mitte üht vana talumaja, kuhu peitu pugeda. Seetõttu on võitlus metsa pärast ühtlasi meie viimane võitlus oma vana kultuuri eest. Kui me selle kaotame, siis on kadunud suurem osa häältest ja sosinatest, mida me eesti kultuuris kalliks võime pidada. Pärast seda jääb Läänemere äärde alles üks väike rahvakild, kes matkib järele euroopa kultuuri (mida ta kunagi päris lõpuni ei mõista) ja kelle olemise mõtteks on plagieerida suurte meistrite töid. Millekski originaalseks pole niisugune rahvas enam võimeline. Elu Maarjamaal on taandatav lihtsale valemile, milles väljendub eestlaseks olemise õnn ja traagika: eesti kultuur miinus Eesti loodus – selle operatsiooni tulemuseks on ümmargune null. Teistes kultuurides võib– olla jääks ka midagi üle, kuid siin mitte. Selles mõttes ei ole meil oma seenemetsast lihtsalt mitte kusagile minna.“4
II
Järgnevalt püüdkem mõneti nõrgemate emotsioonidega oletada, mis praegu – 2019. aasta varakevadel – meie metsarindel (rahulepingu projekti ei ole igatahes veel avalikustatud) toimub. Täiesti kindel, et kallid harvestrid ei saa jõude seista, metsa langetamine käib täie hooga ning meie metsa-, puidu- ja mööblisektori umbes 34 000 inimest pluss sajad ametnikud, nt keskkonnaameti metsaosakonna poolsada ametnikku, töötavad iga päev rutiinselt paraja hooga, et toetada majanduskasvu. Kui suur see hoog on, seda ei saa, ei tohi praegu keegi teada. See selgub alles mõne aja pärast vastavatest aruannetest.
Algaja metsahuviline (ja tulevane sõjamees) võiks metsasõja aktuaalsesse problemaatikasse sisseelamist alustada näiteks keskkonnaameti veebisaidil paiknevatest ja aastateks 2021–2030 koostatava metsanduse arengukavaga (MAK 2030) seotud materjalide lugemisest.5 MAK 2030 koostamise kohustus tuleneb metsaseaduse (MS) § 7. Selle väljatöötamist koordineerib keskkonnaministri moodustatud töögrupp ja ministeeriumi veebisaidilt nähtuvalt peaks riigikogu selle vastu võtma 2020. aasta maikuus. Plaanikohaselt peaksid praegu (kuni veebruarini 2020) töögruppides aset leidma intensiivsed arutlused, märtsis-aprillis 2020 peaks juba toimuma arengukava tervikteksti kooskõlastamine huvirühmade ja valitsusega. On alust oletada, et järgmise aasta märtsis-aprillis ei vaibu metsatemaatika ajakirjanduses päevakski. Vähemalt sedapuhku ja vähemalt teoreetiliselt on keskkonnakaitselisi huvirühmi kaasatud juba algfaasis. Ilmselt rohketest avalikest metsadebattidest tingitud MS § 7 lg 4 muudatusest (jõustus 5. II 2018) lähtuvalt on nüüd arengukava koostavasse töögruppi kaasatud ka ökoloogilise, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku huvi esindajaid. Peale selle on MAK 2030 koostamise lähtematerjali hulgas Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse väga huvitava empiirilise uuringu materjalid sihtrühmade ootuste kohta metsanduse arengukavale. Muidugi ei võimalda vaid kõnealuste materjalidega tutvumine saada täpset pilti MAK 2030 küpsemise kõigist nüanssidest. Igatahes oli alust oletada, et eelnimetatud nelja huvirühma omavahelised, aga ka (täitev)võimu esindajate seisukohad, võrreldes paljude huvirühmade esindajate seisukohtadega, võivad vägagi erineda ja nüüdseks on juba indikatsioone, et seisukohad ongi lahknenud.6 Selget rahulolematust MAK 2030 menetlemise suhtes näitas Valdur Mikita oma eelnevalt mainitud raamatu ilmutamisega. Ärgem hakakem siin kõrvalseisjana arutama-targutama. Miks mitte lasta valitud-määratud spetsialistidel rahulikult oma tööd teha. Aega ju on, jätkugu vaid tahtmist! Kui siiski oletada, mis võiks olla MAK 2030 ettevalmistamisel esile tõstetud sadadest probleemidest see, mille ümber metsamajanduslik ja keskkonnakaitseline tiib kõige kauemaks vaidlema jäävad, on selleks tõenäoliselt küsimus metsaraie ulatusest, eriti lageraie jätkamisest. Kas riigi metsastatistikaga kogutavad andmed üldse sobivad kõnealuse küsimuse otsustamise aluseks? Lihtsaid ja kiireid kokkuleppeid oodata ei maksa. Meenutagem, et kui 2010. aasta riigikontrolli auditi kokkuvõttes märgiti muu hulgas, et RMK ei majanda riigimetsi jätkusuutlikult, siis tolleaegne keskkonnaminister ei nõustunud mitte ühegi auditis sisaldunud kriitilise märkusega ja lubas metsanduses jätkata senisel kursil.7 Praegu ei ole enam 2010. aasta, öelgem võimalikult lootusrikka häälega.
III
Järgnevalt tahaksin tulla tagasi pealkirja juurde ja esitada metsa teemal ühe erialase ehk siis õigusliku mõttekäigu selle kohta, kas meie metsa saaks kaitsta ja tagada selle säästlik kasutamine ilma tulevaste tselluloosilahinguteta, seega ka8tsiviliseeritumalt. Klassikaline küps poliitik alustaks vastamist ootuspäraselt demokraatliku riigikorralduse algusest ja ütleks, et riiki tuleb valida valitsema erakond, kes lubab lõpuks ometi metsa, ja looduse kui terviku, säästliku kasutamise soovi täita. Ometi ei pruugi ühe erakonna lubadus kujuneda parlamendi tahteks. Kõigi erakondade ühine seisukoht on selles küsimuses täiesti välistatud.9 Mingi uudis ei ole seegi, et erakonna valimiseelne jutt ja valimisjärgne tegevus erinevad teineteisest nagu päev ja öö. Kinnitan, et meie metsade tsiviliseeritud kaitse on võimalik vaid tingimusel, et seda saaks teha kohtuvõimu kaudu, kasutades kohtusse pöördumise õigust. Kas meie riigis tõesti selline õigus puudub? Paraku praegu veel puudub. Me ei räägi olemasolevatest võimalustest lahendada kohtus naabritevahelisi metsavaidlusi või ka muudest, suhteliselt avaratest võimalustest konkreetsete, kitsalt piiritletud keskkonnaalaste vaidlustega kohtuse pöörduda.10 Mingem ikka kohtukaebesüsteemi algusse ja küsigem, kas Eestis on võimalik ühel, kümnel, sajal või ka miljonil inimesel pöörduda kohtu(võimu) poole kaebusega selle peale, et praegustes oludes, nt praeguste raiemahtude juures ja lageraie domineerimisel, ei ole metsade säästev areng tagatud. Jaatav vastus tähendaks keskkonnapõhiõiguse olemasolu tunnustamist. Ei ole kahtlust, et sedalaadi põhiõiguse tunnustamine on maailmamõistmise selge märk11 ja et üha vähemaks jääb riike, kes sellise põhiõiguse tunnustamiseni veel jõudnud ei ole. Üheks selliseks riigiks on kahjuks ka Eesti.
Lühidalt öeldes on olukord järgmine. Esmalt tuleb mainida, et põhiseaduses leidub midagi keskkonnast (loodusest) vaid §-des 5 ja 53. Seda tehakse abstraktseid keskkonnaalaseid kohustusi pannes ja üksnes nendest sätetest keskkonnapõhiõiguse tuletamine oleks tõesti meelevaldne ka kõige vilunumale juristile. Kuigi PS teises, s.t põhiõigustele pühendatud, peatükis ei ole keskkonnapõhiõigust kirjas, ei tähenda see veel kõnealuse põhiõiguse välistatust. Meie põhiseaduse koostajad on osanud terve rea põhiõigusi paigutada ka PS teistesse peatükkidesse (nt veel ka §-d 57, § 60 lg 1 teises, kolmandas ja neljandas lauses, § 60 lg 2 jne). Tõsi, keskkonnapõhiõiguse otsingud ka väljaspool teist peatükki jäävat kahjuks leiuta. Vara veel alla anda! Eesti Vabariigi põhiseadust peetakse nutikalt ainulaadseks ka kümnendas paragrahvis sisalduva lahke lubaduse pärast luua vajaduse korral täiesti uusi põhiõigusi, „mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele“. Puuduvad täpsed juhtnöörid, kuidas nende uute põhiõiguste ettevalmistamine peaks toimuma, aga kõigi eelduste kohaselt ei saa see olla võimalik ilma kohtuvõimu ja riigikohtu (kui PS § 149 lg 3 teise lause kohaselt ühtlasi ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu) aktivismita.
Tuginedes PS §-dele 5 ja 10, Århusi konventsiooni sätetele, keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõttele, põhiõiguste sõltuvusele keskkonnakaitse tasemest ning (NB!) asjaolule, et paljud põhiseadused tunnustavad keskkonnaalast põhiõigust, tunnistas Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegium juba 2008. aasta 18. märtsi lahendis keskkonnapõhiõiguse olemasolu. Kahjuks ei saa nimetatud kuupäeva meie uue ja ilusa põhiõiguse sünnipäevana kirja panna, sest riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2010. aasta alalhoidliku lahendiga 3-3-1-101-09 keelduti sünnifakti tunnistamast. Riigikohus leidis toona, et õigus puhtale looduskeskkonnale saab iseseisva subjektiivse õigusena kujuneda alles siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes.12
Raske on mitte nõustuda Kaarel Relvega selles, et eelmainitud riigikohtu napisõnalise põhjenduse tõttu ei tohi mingil juhul kaotada lootust, et ka Eestis jõutakse keskkonnapõhiõiguse tunnustamiseni.13 Lootust tugevdab asjaolu, et RK kõnealune lahend tehti kümme aastat tagasi vaid halduskolleegiumi kolmeses koosseisus – kusjuures keegi neist riigikohtunikest enam kohtunikuna ei tegutse –, kuid sellise uue ja olulise põhiõiguse olemasolu üle võiks kindlasti saada otsustada ka riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna.
Mul on seoses sellega veel üks, vaat et suuremgi salaplaan. Ei ole välistatud, et keskkonnapõhiõiguse tunnustamise juurest edasi liikudes jõuame kunagi selleni, et hakkamegi tunnustama just nimelt põhiõigusena (koos kõigi sellest tulenevate järeldustega) ka meie põhiseaduse preambulis sisalduvat eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. Ega me ometi kavatse leppida sellega, et ainus rõõm põhiseaduse preambulist seisneb seal sisalduvate sõnade kordamises, aga tegelikult läheb nagu läheb?
IV
Paar ettepanekut ka. Ehk õnnestub nendega pehmendada muljet endast kui kiuslikust õiguseotsijast. Mis oleks, kui kuulutaks järgmise aasta metsa aastaks? Või on selline ettepanek juba tehtud? Kui mitte ametlikult, siis vähemalt igaüks enda sees. Kujutage ette: terveks aastaks pidu sinus eneses. See tähendaks meie senisest suuremat valmidust haakuda metsaalaste diskussioonidega, aga ka teadvustatud vajadust osaleda vähemalt selle aasta jooksul metsaga seotud ettevõtmistes, on selleks siis metsaistutustalgud, matkad RMK matkaradadel, seeneretked, ekskursioonid nt Imavere saeveskisse, raielankidele jne. Eraldi tähelepanu vajavad lapsed. Nagu ikka laste puhul, läheb peale tähelepanu vaja leebemat sorti kavalat sundi. Kuna meie lapsed pidavat päevas kõndima vähem kui vangid, siis ei imesta põrmugi, kui nii umbes kolmveerand põhikooli lastest ei ole elus kordagi pikemaks ajaks metsarajale sattunud.
Ma ei ole hästi aru saanud, milles küll seisneb õuesõppe väärtus, kui õue all peetakse silmas kooliõue. Samuti ei tea ma, kui paljud bioloogiaõpetajatest viivad õpilased loopealsele, jagavad neile kätte ruutmeetri ja annavad ülesande määrata kõik sellel alal kasvavad taimed. Lapimaal on veidi enam kui 80 kilomeetri pikkune Karuraja matkarada (Karhunkierros). Kuuldavasti kuulub Soome eeskujuliku haridussüsteemi juurde selle raja läbimine. Miks mitte ka selles osas hõimuvelledelt õppida. Koprarada on Lahemaal juba olemas, kas poleks mõeldav üks hundirada kusagil Karula või Alutaguse kandis?
PS. Mõni sõna moto selgituseks. Moto on küsimärgiga, selleks et haakuks pealkirja küsimärgiga. Aga võimaluse motos muu hulgas ka Erkki Bahovskit parafraseerida ammutasin tema mõni aeg tagasi Valdur Mikita lingvistlise metsa raamatut arvustades pillatud märkusest, et Muhumaal mets olemuslikult eestluse juurde ei kuuluvat ja et üleüldse olevat mereäärsetele eestlastele esmatähtis mereavarustele, seega maailmaga suhtlemisele suunatud pilk.
1 Mets sobib kenasti looduse suursaadikuks suisa kahes mõttes. Esiteks puht bioloogiliselt ongi loodus mulle esmajoones mets. Mind köidab Valdur Mikita mõttemaailm, mille kohaselt – kui olen õigesti aru saanud – on (lingvistilisest) metsast rääkides võimalik peale puht bioloogilise aspekti väga huvitavalt arutleda ka eestluse olemuslikest joontest ja nende säilimise võimalikkusest globaliseerumissurutises, aga ka näiteks, mida üldse kujutab endast loovus.
2 Teistmoodi tegutsedes kohatakse paratamatult vastuseisu. Intervjuu Martin Luigaga. – Müürileht kaheksakümne teine number, veebruar 2019, lk 10–13.
3 On omamoodi paradoks rääkida mis tahes elusorganismi puhul sellest, et ta saab muutuda väärtuslikuks (mis see väärindamine muud ikka on, kui väärtuslikuks muutmine) alles surmajärgselt.
4 Valdur Mikita, Eesti looduse kannatuste aastad. Manifest eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge. Välgi Metsad, 2018, lk 100.
5 https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/metsandus/metsanduse-arengukava-aastateks-2021-2030
6 Vt nt Ain Alvela, Sõnasõda MAK 2030 ümber. Mis toimub metsanduse arengukava töögruppides tegelikult?
7 https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2152/language/et-EE/Default.aspx
8 See „ka“ ei tähenda siin mingil juhul kodanikuühiskonna klassikaliste võitlusvahendite eitamist. Õiguslikud (nn tsiviliseeritud) võitlusvahendid on ühiskonnas enam aktsepteeritud. Kuid mis ehk veelgi olulisem: nende kasutamise tulemina formuleeritavat kohtuvõimu seisukohta (kohtuotsust) on keeruline ilma demokraatia põhistruktuure kahjustamata, nt kohtunike päid lennutamata, ignoreerida või naeruvääristada.
9 Korrakem veel kord, et Tartu tselluloosilahingus ei tähendanud parteiülene seisukoht mitte konsensust metsade säästliku majandamise küsimuses, vaid üksnes tehase Tartumaalt väljatõrjumist.
10 Vt selle kohta detailsemalt Kaarel Relve. Keskkonnaalane põhiõigus. – Raamatus: Hannes Veinla jt, Keskkonnaõigus. Juura. 2016, lk 192–195.
11 Vt Kaarel Relve. Keskkonnaalane põhiõigus. – Raamatus: Hannes Veinla jt, Keskkonnaõigus. Juura. 2016, lk 189–190.
12 Vt samas lk 190–191.
13 Vt samas.
Tartu apelli töörühm kuulutas valitsuse
otsuse järel missiooni lõppenuks
Tartu Postimees, 8. nov. 2018Vabariigi valitsus otsustas täna lõpetada riigi eriplaneeringu tselluloositehase rajamiseks. Sellega seoses annab tselluloositehasevastase võitluse eesliinil olnud Tartu apelli töörühm teada, et lõpetab oma tegevuse, kuna püstitatud eesmärk – juhtida ühiskonna tähelepanu kavandatava tselluloositehasega seotud riskidele ja ohtudele – on saavutatud.
«Läinud aasta on andnud põhjust tõsiselt aru pidada, millises Eestis me tahame elada,» ütles töörühma koordinaator Tiia Kõnnussaar. «Tselluloositehase juhtum ärgitas üleriigilisi keskkonnateemalisi arutelusid nii sotsiaalmeedias kui ka lehtedes, raadio- ja telekanalites. Tänu teadlaste osalusele on need arutelud olnud erakordselt harivad. Me teame nüüd palju rohkem Kraft-meetodist, Peipsi ja Emajõe ning Liivi lahe seisundist, arutame endiselt selle üle, milline on metsa jätkusuutlik raiemaht. Kodanikuühendused näitasid selle aasta jooksul oma valmisolekut ja võimet keskkonna ja tööstusega seotud probleemidesse süvitsi tungida – inimestele on tähtis, millise maa me jätame oma lastele. Eriplaneeringu lõpetamine näitab Eestit küpse demokraatliku ühiskonnana.»
Töörühm rõhutab, et riigi eriplaneering peab olema erakorraline vahend, mida tuleks rakendada ainult riiklike objektide ehitamiseks, mille üle riigil säilib kontroll. «Globaalselt halvenev keskkonnaseisund nõuab tänapäeval poliitikutelt ja valijatelt ökoloogilist haritust ning teravdatud tähelepanu keskkonda oluliselt mõjutavate otsuste puhul,» ütles Tartu apelli töörühma liige ökoloog Asko Lõhmus. «Töörühm on valmis vajaduse korral taas kokku tulema, kui olud seda nõuavad. Samuti oleme valmis nõustama olulise mõjuga objektide kavandamist. Töörühm toetab jätkusuutliku majanduse ja säästlike tehnoloogiate arendamist.
Tartu apelli töörühma kuulusid Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased ning linnakodanikud. Töörühm koostas kaks apelli. Esimene, Tartu linnapeale ja volikogule suunatud pöördumisele 2018. aasta jaanuaris-märtsis koguti üle 8200 allkirja. Tartu volikogu otsustas 7. märtsil taotleda eriplaneeringu lõpetamist. Tartu apell 2 ehk nn kevadapell on pöördumine Eesti Vabariigi valitsuse, riigikogu, õiguskantsleri ja Eestimaa erakondade poole, mille toetuseks anti maist septembrini ligi 10 000 allkirja.
https://tartu.postimees.ee/6448903/tartu-apelli-tooruhm-kuulutas-valitsuse-otsuse-jarel-missiooni-loppenuksKodanikuühiskonna õppetunnid seoses tselluloositehasega
Tiia Kõnnussaar, Eesti Ekspress 18. juuli 2018Miks väga suur hulk tartlasi ja ka inimesi väljaspool Tartut ometi ei rõõmustanud, et Eesti majandus saab puidutöötlemistehase näol vägeva süsti, nagu lubati? Algul ei tundunud mõte biorafineerimistehasest üldsegi halb (tulevast tööstust esitleti tõepoolest eufemistlikult biorafineerimistehasena!).
2017. aasta suve jooksul sai siiski selgeks, et tegemist on tselluloositehasega, taolisega, nagu nt Äänekoskis Soomes. Ja mida aeg edasi, seda rohkem kogunes infot, mis rahutuks tegi.Kõigepealt investorite ettepanekul väga lühikese ajaga algatatud riigi eriplaneering. Teiseks investorite kaljukindel soov rajada tehas Viljandi- või Tartumaale Emajõe lähedale. Kui kaarti uurida, olnuks ainus võimalik asukoht (nõutav oli nii jõe kui raudteeühenduse olemasolu) Tartu piirkonnas. Asukohavalik oli juba ette piiritletud, ja seda ilma igasuguste uuringuteta.
See tähendanuks omakorda, et tehase heitveed suubuvad Emajõe kaudu Peipsisse. Jahmatas, et tehase nimel ollakse valmis vastuollu minema Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga ja murdma Eesti lubadust parandada Peipsi ja Emajõe halba seisukorda aastaks 2027. Kolmandaks, olles tutvunud väikese tööstuslinna Äänekoski inimeste muredega, sai selgeks, et nii suur tööstus Tartu lähistel hakkab igal juhul tartlaste elukvaliteeti, kodusid ja linna mainet mõjutama. Ja neljandaks, meeletu kogus puitu, mida tehas tarbima hakkaks, ajas inimesed ärevile – kes on Lõuna-Eestis ringi sõitnud, on näinud meie maastike väga kiiret muutumist.
Investorid otsisid tehasele väga kaalutletult toetust nii valitsusringkondadelt, ministeeriumidest, RMK-st kui ka ülikoolidest. Viimaseks piisaks karikasse oligi ehk kolme rektori kokkulepe, mis ajas suurema osa teadlaskonnast tagajalgadele kui oht, et akadeemilist vabadust hakatakse piirama kellegi ärihuvides. Oli näha, et iseenesest tehaseplaanid ei vaibu – tehtud on kõik võimalik ja enamgi, et tehas ilmtingimata tuleks, hoolimata põhjendatud vastargumentidest.
Mida möödunud ülipingelised kuud kodanikuühiskonnale on õpetanud?
Ole info jagamisel aus, läbipaistev, täpne ja põhjendatud
Tartu apelli töörühm kujutab endast väikest seltskonda teadlasi ja linnakodanikke, kellest enamik isegi ei tundnud üksteist varem, enne ühise mure ilmsikstulekut. Mida enam teemasse süvenesime, seda suuremaks muutusid ka jahmatus ja ohutunne: kuidas on võimalik, et meie oma vabas riigis käib asjaajamine sellisel moel, poolsalaja ja kiirustades, ilma läbi arutamata inimestega, keda suurprojekt kõige otsesemalt mõjutab? Pärast tihedat meilivahetust ning lugematut arvu tööversioone valmis dokument nimega Tartu apell, millele tuli mõne nädalaga kokku üle 8000 allkirja.
Õppetund: avalikus suhtluses tuleb olla täpne, teaduspõhine ja veenev, et alla kirjutaksid ka need inimesed, kes harilikult mitte kuhugi alla ei nõustu kirjutama, antud juhul näiteks nimekad teadlased ja intellektuaalid.
- Otsi
liitlasi
Petitsioon.ee lehele üles riputatud selgitav apell ning pidevad arutelud Facebookis panid veerema lumepalli. Moodustusid Facebooki kogukonnad „Tartu tselluloositehas“ ja „EI! Emajõe tsellulloositehasele!“, viimases otsas ka „Tabivere tselluloositehas“, mille eestvedajad tegid ära tohutu töö info koondamisel ja meeleavalduste korraldamisel.
Tartu apelli kirjutades eeldasime, et linnavalitsus ja linnavolikogu lähtuvad samuti Tartu linna parimatest huvidest. Linnavalitsusega kohtudes tajusime aga esiotsa suhteliselt vähest informeeritust tehasega seonduvas ning ka kõhklusi – valitsus oli ju eriplaneeringu algatamise kinnitanud ja polnud sugugi kindel, kas seda protsessi saab tagasi pöörata.Ent küllap oligi sel ja järgmistel kohtumistel vahetatud info ja vastastikku respekteeriv arutelu võimalike riskide ja ohtude üle see, mis poliitikuil aitas oma seisukohta kujundada. Tulemus: poolteist kuud hiljem, 7. märtsil 2018 võttis Tartu volikogu vastu üksmeelse otsuse taotleda valitsuselt riigi eriplaneeringu lõpetamist. See oli enneolematu mäss keskvõimu vastu; peagi toetasid Tartut ka seitse Tartumaa valda.
Ole valmis mittemõistmiseks ja rünnakuteks
Ühena vähestest mõistsid kavandatava tehase mõju linlaste elukeskkonnale Tartu Postimehe ajakirjanikud, kes tehase teemat kuude kaupa luubi all hoidsid. Pealinnas jäi tartlaste mure aga esiotsa kaugeks ja Eestis kujunes välja justkui kaks erinevat arvamusruumi – üks Tartus ja teine Tallinnas.
Aktiveerusid ka tehase toetajad. Kõige lihtsam viis teise poole mitte-tõsiseltvõetavana näitamiseks on sildistamine. Tartu apelli sisu pisendamiseks ja kahtlejate tasalülitamiseks kasutati pikka aega NIMBY-silti – Not In My Backyard(„mitte minu tagaõues“). Teine süüdistus oli tartlaste „hüsteerilisus“ ja „emotsionaalsus“. Tegelikult oli avalikkus erakordselt kannatlik ja ühtki tõsisemat intsidenti ei toimunud.
Tartu apelli töörühma puhul kasutati järjepidevalt ka silti „tehasevastased“ ja „uuringute-vastased“, kuigi hoiatasime oluliselt kasulikumate arengusuundade välistamise eest, kui eelis antakse ühele suurele ja moraalselt vananenud tehnoloogiaga tehasele. Töörühm selgitas, et juba on tehtud piisavalt teadusuuringuid, mille põhjal võib kindlalt väita, et selline tehas Emajõe piirkonnas keskkonna seisukohast võimalik ei ole. Kuid ikka leiti, et tuleks teha uued uuringud. Mida aga uurida, kui tänaseni pole teada täpset tehnoloogiat?
Töörühma on süüdistatud ka valetamises ning kas otse või vihjamisi seotuses konkureerivate puidutöösturitega. (Tartu apelli töörühmal ei ole ühtki seost konkureerivate puidutööstustega ega ole meid ka mingil moel finantseeritud. Kõik kulud oleme ise kandnud. – autor.)
Maailma mastaabis pole taoline võitlus midagi erakordset – nt Tasmaania Bell Bay tselluloositehase vastu võideldi ligi kümme aastat ja ühisjooni Eesti juhtumiga on päris palju. Eestis on tselluloositehase juhtum pärast fosforiidisõda lihtsalt esimene tõeliselt suur keskkonna-alane vastasseis ja me kõik alles õpime selliste olukordadega toime tulema.
Valitsus tegi otsuse
Väga paljude inimeste turvatunne ja usaldus oli eriplaneeringu algatamise protsessis kannatada saanud ja jaanipäeva eel oli tõsine kriis õhus. Lõpuks võttis valitsuskabinet vastu otsuse, et tehase riiklik toetamine eriplaneeringu kujul tuleb lõpetada. Otsus ei tulnud kergelt, ent pärast tuhandeid allkirju kogunud petitsioone, Tartu linna kohtu poole pöördumist ning suuri meeleavaldusi ei olnud võimalik ligi 100 000 elanikuga linna ja kodanikuühenduste seisukohta ignoreerida. Peaminister Jüri Ratase valitsust on palju kritiseeritud, ent tuleb möönda, et see on valitsus, kes on võimeline oma vigu tunnistama ja ka parandama. Kodanikuühendused on aga valvel, kuni loole saab lõplik punkt pandud. Allkirjade kogumine petitsioon.ee lehel jätkub kuni 1. oktoobrini või kuni eriplaneering on lõpetatud.
Mida juhtunust veel õppida? Ehk seda, et taoliste suurettevõtete puhul tuleb kõigepealt saada, nii nagu on hea tava Euroopas, kohaliku omavalitsuse nõusolek, keda ettevõtte rajamine kõige enam puudutab, ning seejuures välja selgitada kaasnevad sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnamõjud. Soovida riigi eriplaneeringu algatamist, veel vähem nõuda valitsuse avalikku toetust, seadusemuudatusi ja finantseeringuid maksumaksja rahast (nt taristu ehitamiseks) ei ole mõistlik, kohane ega ka tulus. Ja kui see arusaamine aitab teha tulevikus mõistlikumaid otsuseid, on nüüdseks loodetavasti lõppenud tselluloositehase-saagast kasu kogu Eesti ühiskonnale.https://ekspress.delfi.ee/autor/64899300
Ülo Mander protesteerib tselluloositehase osas: Marandi artikkel näitab piiratud teadmisi veesüsteemide ökoloogiast
EPL, 19.06.2018Ülo Mander, Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor
Tundub, et hea kolleeg hüdrogeoloog Andres Marandi pole oma artikli tarvis (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/tselluloositehas-saastab-muidugi-saastab-aga-mitte-nii-palju-et-koik-on-uurimisetagi-selge?id=82684769) vajalikku taustainfot uurinud. Ka piiratud ökoloogilise taustaharidusega argumenteerijad peaksid lõpuks süvenema veeökosüsteemide ökoloogiasse, mitte lähtuma pelgalt heitvete piirnormatiividena kasutatud kontsentratsioonidest. Andres Marandi opereerib numbritega, kuid ei arvesta heitvette sattuvate ainete kumuleeruvate ja koosmõjudega. Saasteainete mõju ökosüsteemile sõltub aga mitte ainult kontsentratsioonist, vaid ka ainete kogustest, mis ökosüsteemi heidetakse, ning ainete koosmõjudest.
Mõned lühikommentaarid.
1. Emajõe ökoloogiline seisund on halb eelkõige põhjaelustiku väga halva seisukorra tõttu.
Emajõe seisundi halb hinne ei tulene mitte tavalistest veekvaliteedi näitajatest – lämmastikuühendite sisaldus, keemiline ja bioloogiline hapnikutarve, mis näitavad orgaaniliste ühendite sisaldust vees, ning fosforiühendid, millele sageli tähelepanu pööratakse –, vaid seisundit on halvaks hinnatud “tänu” jõe põhjaelustiku väga halvale seisundile, mis on pikaajalise saastumise tulemus. Emajõe saastumises etendavad olulist rolli raskemetallid. Need on jõkke sattunud juba varasemal ajal (Nõukogude Liidu Raadil asuv sõjaväelennuväli oma tohutu, aga väheuuritud saastega, ning pliisisaldusega bensiini kasutamine) ning ladestunud Emajõe põhjasetetesse.
Raskemetallid ja tselluloosi tootmisel tekkivad kloorühendid (AOX) on ülitoksilised. Needki ained sadestuvad jõesetetesse ning võivad vooluga jõuda ka Peipsi järve, kus akumuleeruvad järvesetetesse. Mõlemal juhul on setted allikaks mürgiste ühendite sattumisel elusorganismidesse, kus nad toiduahelat pidi ka inimeseni jõuavad. Näiteks on enim saastunud taolised väärtuslikud röövkalad nagu haug, koha ja ahven.
2. Fosforiühendid on ohtlikumad järvevees, põhjustades ladestudes järve kinnikasvamist, hapnikupuudust ja sinivetikate vohamist, mille tulemusel kalad surevad. Peipsi järve halb seisund juba praegu on tingitud kõigepealt kõrgest fosforisisaldusest, ehkki selle hinnangu taga on ka teised veekvaliteedi näitajad. Kavandatava tehase heitvette sattuv fosfor ei tee Peipsi järve seisundit kuidagi paremaks, ka suhteliselt väikestes kontsentratsioonides mitte, sest efekt on kumuleeruv.
3. Vastuollu minek Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga, mis on Eestile seadusena kohustuslik. Veelkord rõhutan, et Euroopa veedirektiivi nõudeid parandada kõigi veekogude seisundit tasemeni “hea”, mille tähtajaks on 2027. aasta, ei ole võimalik kuidagi saavutada, kui vesikonda lisandub reostusallikas, mille rajamise ohtlikkust on ilmselt eeldanud ka arendajad. Miks muidu tehti ettepanek algatada erandkorras riigi eriplaneering – meede, mis on seni olnud kasutusel riigi infrastruktuuride, raudteede, lennuväljade ja riigikaitseliste objektide tarvis, ning see võeti vastu kiirustades, ilma asukoha alternatiivide avaliku arutamiseta? Miks muidu on arendajate nõunik Juhan Ruut märkinud, et vajadusel tuleb taotleda Euroopa Komisjonilt eriluba, vältimaks kehtivaid nõudeid? Tagatipuks kuulutas Keskkonnaministeerium, kes peaks hea seisma Eesti keskkonna seisundi eest, juba 2017. a. mais, kohe pärast eriplaneeringu algatamist, välja huvitava riigihanke. Pealtnäha on eesmärgiks midagi nii süütut kui õigusliku analüüsi saamine Euroopa liidu veedirektiivi rakendamise kohta. Minu hinnagul uuriti aga sisuliselt Euroopa Liidu veedirektiivi nõuetest möödahiilimise võimalusi.
4. Veekaitseline teema on kogu tehaseteema juures vaid jäämäe tipp, arvestades
· kavandatava tehnoloogia moraalset vananemist: Kraft-tehnoloogiaga saadakse puidust kätte ca 45% tselluloosi, ligniin ja hemitselluloos lahustatakse nn mustaks leeliseks ja põletatakse ära, nimetades seda suurejooneliselt "roheliseks energiaks” – see ei ole meie puidu väärindamine, kui juba on teada oluliselt tõhusamaid ja keskkonnasõbralikumaid tehnoloogiaid. Nii suure toormevajadusega tehase rajamine sulgeks pikemaks ajaks võimalused innovaatiliste puidutehnoloogiate tulekuks Eestisse, sest ressurssi ei jaguks.
· Lõuna-Eesti puiduressursside piiratust (3,3 miljonit tm puitu aastas ei ole Lõuna-Eesti puiduvarusid arvestades kuidagi teostatav). Asukohavaliku peaargumendiks on arendajatel aga algusest peale olnud toorme veokaugus tehasest.
· Emajõe vooluhulga suurt perioodilist kõikumist, mis teeb madala veeseisu ajal tehase töö võimatuks, põhjustades haisuhäiringuid, jne jne.
Kõige murettekitavam on siinkohal Eesti rahva lõhestamine kaheks vaidlevaks pooleks, kus näiliselt teaduslike argumentidega aetakse inimesed segadusse, nõudes uuringuid, mis oma eesmärgilt on aga mitte teaduslikud, vaid utilitaarsed, st eesmärgiks pole mitte teaduslik tõde, vaid tehase rajamine.
Kogu seda asja on alustatud valest otsast, kasutades selleks riigi eriplaneeringut, mis võimaldab kohaliku kogukonna protestidest lihtsalt üle sõita. Kõige mõistlikum oleks eriplaneering lõpetada ja alustada kogu protsessi uuesti, tavalise planeeringu korras, põhjalikku eeltööd tehes ja kohalike kogukondadega konsulteerides, nagu on kombeks demokraatlikes riikides.
Loe lähemalt: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ulo-mander-protesteerib-tselluloositehase-osas-marandi-artikkel-naitab-piiratud-teadmisi-veesusteemide-okoloogiast?id=82700929
Tartu apelli töörühm: 6 levinud eksiväidet tselluloositehasest ja eriplaneeringust
ERR uudisteportaal avaldas 21. mail artikli "Est-For Invest: Tartu apelli pöördumine põhineb valeväidetel". Saadame vastuseks omapoolse seisukoha käimasoleva eriplaneeringu protsessi kohta, kuna meile esitatud süüdistused on üsna tõsised.
Miks käib tselluloositehase ehitamise ümber juba mitmendat kuud vaidlus? Kas inimesed on tõesti "lihtsalt kõige vastu" ja eitavad igasugust arengut?
Lihtne vastus on: sest otsus suurtehase eriplaneering algatada võeti nii valitsuses kui ka riigikogus vastu kiirustades, jõudmata põhjalikult süüvida võimalikesse ökoloogilistesse ja sotsiaalmajanduslikesse probleemidesse. Tartu apelli töörühm tunnustab valitsust valmisoleku eest samm tagasi astuda ja tehtud otsus uuesti üle vaadata. See näitab riigimehelikkust ja hea valitsemistava järgmist.
Loe edasi:
www.err.ee/837131/tartu-apelli-tooruhm-6-levinud-eksivaidet-tselluloositehasest-ja-eriplaneeringust
--
Arutelud roheliste rattaretkel:
https://www.facebook.com/rattaretked/videos/1798574226832566/
--
Tselluloositehas ülikoolilinnas? Näiteid on vähe
ja needki on halvad või võrreldamatud
Tiia
Kõnnussaar, Tiina Georg (EPL-s 21.05.2018 avaldatud artikli täisversioon)
Kas tselluloositehased ülikoolilinnade lähistel on ikka tavapärane nähtus? Tartu külje alla kavandatava puidurafineerimistehase valguses uurisime asja lähemalt.
Ideejärgus tselluloositehase algatajad on teinud oma reklaammaterjalis ülevaate neist Euroopa linnadest, kus ülikool ja Kraft-tehnoloogial põhinev puidurafineerimistehas asuvad lähestikku. Koostajad toovad välja kaheksa linna, kus asuvad lähestikku tehas ja ülikool, püüdes näidata, et see on midagi tavapärast ja probleeme ei kaasne.
Olles asja lähemalt uurinud, tuleb tõdeda, et kahjuks on sellekohane teave reklaamlehes ja kodulehel esitatud ühekülgselt ja on seega eksitav.
Ülikoolilinna lähistel asuv tselluloositehas on harv nähtus
Euroopas on tuhandeid linnu, kus asub ülikool, kuid vaid kaheksa kõigist Euroopas asuvast paberi- või tselluloosivabrikuist asub mõne sellise linna läheduses. On ilmne, et kaheksa on siin väga väike number ning olukorda, kus tehas ja ülikoolilinn on lähestikku, püütakse Euroopas pigem vältida.
Kiire otsing näitas ka, et üks tehas EstFor Invest OÜ toodud kaheksast näitest ei kasuta tegelikult Kraft-tehnoloogiat. Gratkorni kommunikatsioonijuht kinnitas meile e-kirjas, et Gratkorni tehas Austrias ei kasutata Kraft-tehnoloogiat, seega pole Grazi ülikooli läheduses paiknev tehas Tartu lähistele plaanitavaga võrreldav.
Põhja-Euroopas ei leidu ühtegi näidet vanast, ajaloolisest ülikoolilinnast, mille lähistele oleks rajatud Kraft-meetodit kasutav tselluloositehas. Euroopa Liidus on vaid kolm ülikoolilinna, Avignon, Zaragoza ning Lissabon, kus ülikool on juba varem olnud ja kuhu hiljem on rajatud Kraft-tselluloositehas. Kuid ka nendes linnades on tselluloositehas ülikoolilinna lähedale rajatud enam kui pool sajandit tagasi: Avignoni lähistele 1951, Lissaboni 1953, Zaragoza lähistele juba 1868.
1953 rajati Lissaboni lähistele Navigatori grupi Setúbali puidutöötlemistehas. See asub linnulennult 30 kilomeetri kaugusel Lissaboni ülikooli hoonetest. Ent, pangem tähele, Setúbali tööstuskompleksi tselluloositehas asub otse Atlandi ookeani ääres. On üsna meelevaldne kõrvutada ookeanituultele avatud mägisel maastikul paiknevat linna ja sellest 30 km kaugusel asuvat tehast Tartuga, mis asub Emajõe orus. Samuti ei saa reovee laskmist ookeani võrrelda reovee laskmisega ülikoolilinnast läbi voolavasse kehvas seisus jõkke, mis suubub minimaalse veevahetusega järve.
Kõik pole sugugi roosiline: tehastega on probleeme
EstFor Invest OÜ ei ole avalikus suhtluses välja toonud probleeme taoliste tehaste ja ülikoolilinnade kooslustes. Näiteks Hispaanias Zaragoza lähedase Torraspapeli tehase tõttu on linnaelanikud üle 30 aasta haisu käes kannatanud. Selle tehase kommunikatsioonispetsialisti sõnul hakati juba üle-eelmisel sajandil rajatud tehases Kraft-meetodit kasutama 1977. aastal. Hoolimata linnavalitsuse, kodanike ja keskkonnaorganisatsioonide survest pole probleemile lahendust leitud, kuigi tehase kinnitusel jääb hais piirnormide raamesse.
2011. aastal investeeris tehas keskkonnasaaste vähendamiseks kokku 23 miljonit eurot. 2014. aastaks pidi tänu sellele õhusaaste kahanema 83%, sealhulgas leevenema haisuhäiring ning vähenema Gállego jõe reostus. Kohalike elanike sõnutsi on hais aga sama tugev nagu enne, lisaks juhivad keskkonnakaitsjad tähelepanu Gállego jõe punakaspruunile värvusele. Saaste määr jäävat piirnormidesse.[i]
Ebro jõgi, kuhu Torraspapeli tehase saasteained lõpuks jõuavad, on samas üks Pürenee poolsaare suuremaid jõgesid: selle vooluhulk on 426 m3/s ehk 12 korda suurem kui Emajõel. Ebro jõgi omakorda suubub Vahemerre, ent Emajõgi teadupärast Peipsi järve.
EstFor Invest OÜ on näitena toonud ka Oulu kui ülikoolilinna, ent meenutagem, et Oulu on vana tööstuslinn, kus on ka terase-, mäe- ja muud keemiatehased. Ülikool rajati sinna alles hiljem: tselluloositehas rajati 1930ndatel aastatel, kuid ülikool alles 1958. Ka Oulu tselluloositehases esineb aeg-ajalt haisuprobleeme ja rikkeid, nii et 7 km kaugusel Oulu linnas on haisuhäiringuid.[ii]
Avignoni inimesed on mures
Ühena esimestest positiivsetest näidetest on EstFor Invest OÜ välja toonud Avignoni ülikooli Prantsusmaal. Tõepoolest, ülikool asub Tartu-suuruses ajaloolises linnas ning sellest paarikümne kilomeetri kaugusel asub Fibre Excellence puidutöötlemistehas.[iii] Tehas on asutatud möödunud sajandi keskpaigas ning ümber ehitatud 1981. aastal.[iv]
Paraku koguvad Fibre Excellence puidutöötlemistehase ümbruskonnas elavad inimesed praegu allkirju petitsioonile[v], millega nõutakse tehase saastele piiri panemist. Soovitakse analüüside läbipaistvust, õhukvaliteedi igapäevast kontrolli ning saaste vähendamist normide piiresse. Keskkonnaorganisatsioonid, kohalikud elanikud ja arstid püüavad nende nõudmistega kaitsta laste ja lapseootel naiste ning üldisemalt kohalike elanike tervist. Petitsiooni koostajate hinnangul mõjutab tehase saaste Avignoni piirkonnas ligikaudu 90 000 inimest. Riigipoolne kontroll on avastanud arvukalt saastenormide ületamist. Tehase saasteained ärritavad nahka ja limaskesta, põhjustavad kroonilisi haigusi ning südame- ja hingamisteede ja neuroloogiliste patoloogiate süvenemist. Tehase saaste mõjutab kopse, verd ja lümfisüsteemi ning eriti ohustatud on lapsed, lapseootel naised ja vanemad inimesed.
Ka ajakirjandus on kriitiline
Olukorda on kajastanud ka üleriigiline meedia. Paar kuud tagasi avaldati uudis, et puidutöötlemistehas ei pea kinni saaste piirmääradest ning ignoreerib kõiki ettekirjutusi ja kaebusi. Ettevõte ei ole ära maksnud trahve ning ligikaudu aasta jooksul on neile tehtud kolm ettekirjutust.[vi] 2016. aastal tuvastati kontrolli käigus, et põletuskatelde tolmu heitkogus ületas sätestatud piirnormi 27 korda, kaadmiumi heitkogus 12 korda, raskemetallid 6 korda ja lämmastikoksiidid 3 korda. Piirkondlikust keskkonna-, planeerimis- ja ehitusametist saadetud kontroll pidas murettekitavaks, et tehasel ei ole ettekujutust probleemide tekkepõhjustest ning puuduvad tegevusplaanid nende lahendamiseks.[vii]
2017. aasta lõpus paigaldati tehase lähiümbrusesse andurid ning hakati regulaarselt mõõtma peente aineosakeste määra õhus. Leiti, et tehase lähedal asuva kooli juures oli aineosakeste määr kõrgem kui suuremates linnakeskustes.[viii] 2018. aasta märtsi keskpaigas on tehase veebilehele lisatud info[ix], et viimastel kuudel tehtud mõõtmiste põhjal on peente saasteosakeste heitkogus viidud nüüdseks ettenähtud piiridesse.
Jõevesi ja pinnavesi on samuti saastatud ning alates 2013. aastast vaidlustab ettevõte süstemaatiliselt tasusid, mis on tehasele määratud vastava ametiasutuse poolt. Maksmata trahvid küündivad 16 miljoni euroni. Tehases on toimunud tulekahjud aastatel 2009, 2012, 2016 ja 2017. Neist 2016. aasta põlengus laastas tuli 100 000 kuupmeetrit puitu ning 2017. aastal põles 1000 tonni puitmassi. Põlengute regulaarsus on seadnud kahtluse alla puidu ladustamise turvalisuse.
Mis see kõik meisse puutub?
Avinjoonlaste kaebused saaste ja haisu osas on suurenenud pärast seda, kui tehase võttis üle Indoneesia päritolu kontsern[x]. Hiljuti korraldatud avalikul koosolekul tõstatati probleem, et ettevõtte emafirma kasutab maksuskeeme, mille tulemusena ei maksta Prantsusmaal makse[xi].
Mis see kõik meisse puutub? Vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 10-le tuleb keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut taluda kolme tingimuse olemasolul: kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu; kui sellise huvi tagamiseks puudub mõistlik alternatiiv; kui keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed.
Kõik kolm tingimust peavad olema täidetud. Kas aga taolise tehase rajamiseks on ülekaalukas huvi, kui ligi 100 000 elanikuga Tartu linna volikogu on üksmeelselt väljendanud soovi tehase eriplaneering lõpetada? Kas tõesti puuduvad mõistlikud alternatiivid ühele laenurahadele üles ehitatud hiigeltehasele?
Kahjuks on ka nii, et juba realiseerunud ohu ehk teoks saanud olulise keskkonnahäiringu puhul kehtib talumiskohustus.
Eksitav info tekitab usaldamatust
Rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine, varjates läbi subjektiivsete liialduste toote või teenuse tegelikke omadusi, kirjutab Vikipeedia. Rohepesu on pigem petlik turundusvõte kui aus kommunikatsioon. Kahjuks on ka EstFor Invest OÜ tegevuses märgata rohepesu tundemärke: võimalikke probleeme eitatakse, infot esitatakse ühekülgselt, ajakirjanduses levitatav fotomaterjal esitleb tehast eskiisi kujul süütute ja pilkupüüdvate värviliste kuubikutena. Tehase suhtes kriitiliselt meelestatud kodanike väiteid on EstFor Invest OÜ kodulehel esitatud mõnel korral naeruvääristavas toonis või esitatakse vastustes mõneti osalist tõde.
Meenutagem ka, et tselluloositootmist esitletakse ülespuhutult kui Eesti majandust päästvat imevahendit. Tselluloositootmine Euroopas on üldiselt aga pigem langustrendis. Euroopa paberitööstuse konföderatsiooni (CEPI) 2015. a statistika kohaselt oli 2014. aastal Euroopas 159 tselluloositehast.[xii]See arv on järk-järgult vähenenud: 1991. aastal oli neid 296, st viimase 23 aastaga on tehaste arv peaaegu poole võrra vähenenud. Võrreldes 1991. aastaga on tselluloosi tootmismaht 2014. aastaks küll mõnevõrra kasvanud, aga 2000. aastaga võrreldes on see kahanenud 6,6% ja võrreldes 2005. aastaga, mil oli tootmismahu haripunkt, vähenenud ~13,6%.
Mihhail Lotman on oma blogis kirjutanud: „/../ millised on tehnoloogilised riskid? Kuidas on tehas kaitstud üleujutuste eest (tuletame meelde hiljutist keemiatehase plahvatust USAs, millel erinevalt Tartusse rajatavast tehasest oli kahekordne kaitse, kuid üleujutuse käigus lakkasid mõlemad töötamast)? Kuidas on see kaitstud tormide eest, nagu näiteks selliste eest, nagu orkaan Herwart, mis möllas praegu Saksamaal? Kuidas on see kaitstud teiste loodusõnnetuste eest, mis viimasel ajal on Euroopas sagenenud, kas kliima soojenemise või muude põhjuste tõttu? Kõik need küsimused on paraku vastuseta, asjalikku arutelu asemel näeme vaid ülistuslaule moodsale ja progressiivsele tehnoloogiale.“ (Postimees, 22. jaanuar 2018).
Valitsuse, riigikogu ning kutsutud ja seatud ministeeriumide kohustus on riskidele väga tõsist tähelepanu pöörata. Nende üle ausalt ja avatult diskuteerida ning, veel enam, riskidega ka arvestada. Seni on suhtumine paraku olnud ülevoolavalt ja naiivselt optimistlik.
Ülikoolilinna olemasolu – ja mitte kõik linnad, kus on ülikool, pole ülikoolilinnad! – on ühe väikerahva jaoks saatuse kingitus, mida ei tohiks kergekäeliselt pillata.
Autorid tänavad Tartu Ülikooli teadureid, kes vabatahtlikena aitasid koguda informatsiooni tehaste ja ülikoolilinnade kohta.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/tselluloositehas-ulikoolilinnas-naiteid-on-vahe-ja-needki-on-halvad-voi-vorreldamatud?id=82170209
[i] https://www.heraldo.es/noticias/aragon/zaragoza_provincia/zaragoza/2014/07/24/la_montananesa_reduce_sus_niveles_contaminacion_frente_escepticismo_vecinos_ecologistas_300710_301.html
[ii] http://www.kaleva.fi/uutiset/oulu/sellutehdas-pollaytti-ilmoille-kitkerat-hajut-oulussa/728188/, http://www.kaleva.fi/uutiset/oulu/sellutehdas-kiusasi-hajullaan-oulussa/171557/
[iii] https://majandus24.postimees.ee/4445859/kaart-miljarditehase-rajajad-euroopas-asuvad-mitmed-tselluloositehased-ulikoolilinnade-lahedal
[iv] http://www.fibre-excellence.fr/fibre-excellence-tarascon.php
[v] https://www.change.org/p/halte-a-la-pollution-sans-limites-de-fibre-excellence-tarascon
[vi] http://www.europe1.fr/societe/dans-les-bouches-du-rhone-cette-usine-de-papier-pollue-en-toute-impunite-3581585
[vii] https://reporterre.net/L-incomprehensible-soutien-de-Hulot-a-la-tres-polluante-papeterie-de-Tarascon
[viii] https://reporterre.net/L-incomprehensible-soutien-de-Hulot-a-la-tres-polluante-papeterie-de-Tarascon
[ix] http://www.fibre-excellence.fr/pdf/Fibre-Excellence-conclusion-CSS-N3-1.pdf
[x] https://www.consoglobe.com/usine-papier-pollution-tarascon-cg
[xi] https://france3-regions.francetvinfo.fr/provence-alpes-cote-d-azur/bouches-du-rhone/tarascon/tarascon-reunion-publique-pollution-autour-usine-fibre-excellence-1441141.html
[xii] http://www.cepi.org/system/files/public/documents/publications/statistics/2015/Key%20Statistics%202014%20FINAL.pdf
Pildid ja videod:
Emajõe ketis osales hinnanguliselt üle 4500 inimese
Raimu Hanson, Kadri Kuulpak Tartu Postimees, 19. mai 2018 Tartu kesklinna on kogunud tuhandeid ja tuhandeid inimesi. Nad on tulnud kaitsma Emajõe puhtust ning toetama linnavolikogu ja seitsme Tartumaa valla volikogu otsust nõuda Emajõe lähedale kavandatava tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamist. Üksteise kõrval seisvatest inimestest on moodustunud paarikümneks minutiks kett, mis ulatub Võidu sillast Kroonuaia sillani.
https://tartu.postimees.ee/4491013/pildid-ja-videod-emajoe-ketis-osales-hinnanguliselt-ule-4500-inimese
Homme tuleb inimkett Emajõe kaitseks, eile kaebas Tartu riigi kohtusse, sajad allkirjastavad uut apelli
Jüri Saar, Tartu Postimees 18.05.2018Kas inimkett Emajõe toetuseks ulatub homme Vabadussillast Võidu sillani, nagu korraldajad plaaninud või veelgi kaugemale, on praegu võimatu ennustada. Tartlaste vastuseis Est-For Investi kavandatavale puidurafineerimistehasele Emajõe vesikonnas ja selle rajamiseks algatatud eriplaneeringule on endiselt laialdane.
Toetuskontserdi Emajõe kaitseks annavad homme Atlantise ees laeval mitmed nimekad Eesti artistid. Inimketi korraldajaid esindav Paul Volmer ütles, et nemad on inimketi puhuks tellinud suure plakati «Emajõe ilu hoieldes», aga plakateid ja loosungeid on valmis ja valmistamisel teisigi.
Üht näitas eile Kaarsilla juures tselluloositehase kavandamise viisi kritiseerinud Tartu apelli töörühma liige Tiia Kõnnussaar. Kümneliikmeline töörühm jõudis üleeile õhtul kokkuleppele Tartu apell 2 lõplikus sõnastuses ja juba eile hommikuks oli sellele kogunenud ligi viissada toetusavaldust.
"Asjade senine käik on meie töörühma väga murelikuks teinud, sest Tartu linn ja seitse Tartumaa omavalitsust on selge sõnaga väljendanud, et nii suure tselluloositehase ehitamine Tartu piirkonda ei ole soovitav ega vastuvõetav. Aga sellest hoolimata on protsess edasi läinud,» ütles Kõnnussaar. «Meie töörühma teadlased on käinud keskkonnaministri jutul, ka riigihalduse ministri jutul, vastuseks oleme saanud, et tuleb ikka edasi uurida ja midagi pole justkui teha."Selles olukorras, kus «õigustatud vastuhääled ei jõua kuhugi», otsustas töörühm tehase teemale veel kord tähelepanu tõmmata. Seejuures on Emajõe inimkett ja Tartu apell 2 täiesti eraldiseisvad algatused.
«Käisime õiguskantsleri jutul ja tulime sealt üsna pettununa ära, sest õiguskantsler soovitas meil kohtusse pöörduda,» ütles Kõnnussaar. «Minu arust on väga halb, kui kodanikud peavad oma riigi vastu kohtusse minema. Parem oleks neid asju ajada kuidagi teistmoodi. See teema kõnetab inimesi, nad on selle pärast väga mures. Tartu kandi rahvas on mitu kuud suure emotsionaalse pinge all, ei ole kõige parem inimeste loova energia kasutamise meetod, kui nad peavad millegi vastu võitlema, et oma kodu kaitsta.»
Tartu.postimees.ee/4490267/homme-tuleb-inimkett-emajoe-kaitseks-eile-kaebas-tartu-riigi-kohtusse-sajad-allkirjastavad-uut-apelli
Kahe ja poole rektori kokkulepe ehk Akadeemilisest vabadusest ja teaduslikust maailmapildist
Andi Hektor, Sirp 04.05.2018Eelmise aasta sügisel tulid Tartu ülikooli, maaülikooli ja tehnikaülikooli rektorid välja ühisavaldusega „Kolme ülikooli rektorid ühendavad kompetentsid riiklikult tähtsate küsimuste lahendamiseks“. Kiiresti sai see tuntuks kolme rektori kokkuleppena. Nende ülikoolide paljud teadlased ei nõustunud kokkuleppega. Oma kampaanias lubasid mõlemad Tartu ülikooli rektorikandidaadid leppest loobuda. Harutame puntra lahti: miks paljud teadlased kokkulepet ei taha ja miks see ülikooliametnikele meeldib?Paljude teadlaste arvates on kokkulepe halvasti sõnastatud, riivates akadeemilist vabadust ja teaduslikku maailmapilti. Alustuseks värskendan mälu akadeemilise vabaduse kohta. Akadeemilisel vabadusel puudub täpne rahvusvaheline definitsioon. See-eest annab Eesti põhiseaduse paragrahv 38 hea pidepunkti: „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed.“ Esimene lause käsitleb personaalset akadeemilist vabadust. See on lääne kultuuriruumi akadeemilise ajalookogemuse kontsentraat, et akadeemiline vabadus tagab parimal teadaoleval moel uute teadmiste loomise ja levitamise. Akadeemiline vabadus peab kaitsma teadlast, et ta lähtuks oma töös vaid teaduslikust metoodikast ega sõltuks poliitilisest, ühiskondlikust või majanduslikust survest. Akadeemiline vabadus laieneb ainult sellisele tegevusele, mis lähtub rangelt teaduslikust meetodist. See annab ka lihtsa viisi eristada akadeemilist vabadust sõna- või usuvabadusest. Huvilistel soovitan uurida põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, kus antakse väga hea sissejuhatus akadeemilise vabaduse teemasse.*
Nüüd aga tagasi kolme rektori kokkuleppe juurde. Selle leppe algse teksti põhipunktid on:
1) ülikoolid lähtuvad oktoobris 2017 vastu võetud ja allkirjastatud HEA TEADUSTAVA kokkuleppes toodud printsiipidest;
2) ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti;
3) ülikoolid moodustavad suuremate teemade teaduslike seisukohtade läbitöötamiseks ja tulemuste ühtlustamiseks uurimisgruppe;
4) ülikoolid määravad oma seisukohtade avalikustamiseks kõneisikud, kes omavad töögruppides läbitöötatud ja arutatud materjali baasil põhjalikku ülevaadet probleemistiku põhjuste ja tagajärgede ahelast.
Punktide kaupa
Esimene punkt on selgelt liiane, sest hea teadustava on ülikool juba allkirjastanud. Teine punkt tekitab aga küsimuste rodu.
Esiteks, kuidas saab teaduslikult põhjendatud seisukohti „tasakaalustada“ ja „koordineerida“? See on ju otsene akadeemilisse vabadusse sekkumine – kui teadlase seisukoht on teaduslikult põhjendatud, siis peab see ka nii jääma. Akadeemilise vabaduse mõttes on välisele sekkujale lubamatu igasugune tasakaalustamine ja koordineerimine.
Teiseks, mida tähendab fraas „ülikooli nimel väljendamine“. Toon paar elulist näidet. Tartu ülikooli füüsik teeb konverentsil ettekande, mille slaididel on ülikooli logo. See on teaduskonverentsidel tavaline komme. Siinses kokkuleppes näpuga järge ajades tekib küsimus, kuidas ja kellega ta koordineerib ja tasakaalustab oma ettekande seisukohti? Näpuarvutus näitab, et TÜ teadlased teevad aastas tuhandeid teadusettekandeid. Kas tõesti hakatakse neid kõiki tasakaalustama ja koordineerima? Lahendus on, et ülikoolid keelavad konverentsislaididel oma logo kasutamise. Aga kas ülikoolid tahavad seda? Iga ettekanne on ülikooli reklaam. Teine näide. Kui tehnikaülikooli professor avaldab oma teadusliku seisukoha ja kirjutab arvamuse alla „TTÜ professor“, kas see on ülikooli nimel rääkimine või mitte?
Kolmandat punkti nähes tuleb mul kui teadlasel pisar silma. Kuidas saavad meie kallite ülikoolide rektorid endale sellist eksimust lubada! Näib, et kokkuleppe sõnastaja ei ole mõistnud teadusliku meetodi olemust. Aga just ülikoolid peaksid olema institutsioonid, kus mõistetakse teadusliku meetodi ühiskondlikku olemust kõige paremini. Et selgitada, miks see punkt on arusaamatu teadusliku meetodi kontekstis, teeme ühe mõtteeksperimendi. Oletame et tehnikaülikooli bioloog teeb teadusliku katse ja saab tulemuseks A. Tartu ülikooli bioloog kordab sama katset ja saab tulemuseks hoopis B. Kas me saame neid tulemusi ühtlustada ja kuidas me seda teha võiksime? Muidugi, mõni ametnikuhing võtaks ehk aritmeetilise keskmise, (A + B)/2, aga teadlane teab, et teaduslikke tulemusi ei saa sel moel ühtlustada. Kui tahta midagi ühtlustada, siis saab seda teha näiteks teadusliku katse metoodikaga, eelduste, terminoloogia ja muu sellisega. Kunagi Tartu ülikoolis õppides tehti mulle teadusliku meetodi alused väga selgeks.
Kõige keerulisem juhtum on kokkuleppe neljas punkt. See otseselt küll ei piira akadeemilist vabadust, aga riivab küll. Akadeemilise vabaduse üheks aluseks on printsiip, et kõik akadeemilised arvajad on mingis mõttes võrdsed ja nende hulgas pole võrdsemaid. Näiteks Suurbritannia ülikoolid ei võta teaduslikus arutelus kunagi ülikoolina seisukohti. See oleks sekkumine oma ülikooli teadlaste akadeemilisse arvamusvõrdsusse. Loomulikult võivad sealsed ülikoolid panna kokku spetsialistide töörühmi, et mingit teemat süvitsi uurida. Nende rühmade tulemusi aga ei esitata kunagi kui ülikooli teaduslikku seisukohta, neid esitatakse selle konkreetse töörühma tulemustena. Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, miks peab näiteks TÜ kujundama oma seisukoha puidurafineerimistehase või TTÜ selles osas, et maakera on ümmargune. Kui rektorid soovivad, pangu kokku oma ülikooli või ülikoolideülene spetsialistide rühm ja las need räägivad enda eest. Miks on vaja sellele arvamusele juurde ülikooli pitsatit ja rektori allkirja?
Lõpumärkus neljanda punkti kohta. Teadustulemuste üle ei saa hääletada. Võib olla nii, et sada spetsialisti on veendunud eelduses C ja saab teaduslikult tuletada, et see viib tulemuseni D. Aga alati võib leiduda üks geenius, kes näitab, et eeldus C on vale või teaduslikus tuletuses on viga. Teaduse ajalugu on täis näiteid, kus nii mõnegi teadusliku peavoolu tasase jõekese on üks teadlane suunanud väga ootamatult täiesti uude ja rahutusse sängi. Seega, kui ülikoolid hakkavad välja käima teaduslikke seisukohti, peavad nad leppima ka sellega, et mõni neist lükatakse ümber. Oletame, et Tartu ülikool oleks 1904. aastal oma nimel öelnud, et füüsikalist maailma kirjeldavad klassikalise mehaanika seadused. Juba 1905. aastal oleks üks sasipäine geenius öelnud, et kallid füüsikud – ja ka sina, Tartu ülikool, – tegelikult kehtib hoopis relatiivsusteooria. Kallid rektorid, pärast väikest järelemõtlemist, kas te ikka tahate oma näpukesi ülikooli nimel sogasesse teadusjõkke pista?
Taheti parimat, välja kukkus …
Mis võis olla ülikoolide juhtkonnaliikmete peas, kui selline kokkulepe kirja pandi? Oletan, et motiveeris lootus võimendada ühiskonnas ülikoolide häält, kui rääkida vahel kolmekesi koos ühehäälselt. (Ma väga loodan, et motivatsiooniks ei olnud eriarvamusel teadlaste vaigistamine.) Iga meediaspetsialist teab, et lootus ühehäälsena meedias mõjukam olla ei pruugi toimida. Kriitilised teadlased saavad oma nimel ikka ja alati sõna võtta. Enamgi veel, ülikoolide ühisarvamusega vastandumisega saab selline teadlane oma arvamust võimendada. Ajakirjandus otsib konflikti ja eriti magus konflikt on selline, kus raksu lähevad suured ülikoolid ja väike tark teadlane. Teine motivatsioon võis olla ühiste suurte uurimisprojektide läbiviimine. Küsimus on, kas selleks on vaja sellises vormis kokkulepet.
Kokkuvõtteks. Usun, et kokkulepet sõnastades taheti parimat, aga välja kukkus … halvasti. Pärast akadeemilise vabaduse ja teadusliku meetodi filtrist läbikäimist jääks tekstist alles vaid lause: „Ülikoolid moodustavad suuremate teemade teaduslike seisukohtade läbitöötamiseks uurimisgruppe.“ Arvan, et sellise lausega jääksid kriitikud igati rahule. Jääb muidugi küsimus, kas selleks on vaja eraldi kokkulepet. Asutusteülesed uurimisrühmad, laborid ja tippkeskused on Eestis juba ammu olemas.
* http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=43&p=38
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kahe-ja-poole-rektori-kokkulepe-ehk-akadeemilisest-vabadusest-ja-teaduslikust-maailmapildist/ERR, 19.03.2018
Emotsionaalseks läks arutelu tselluloositehase üle alles siis, kui ühele poolele hakkas tunduma, et võim ja PR sõidavad vastutustundlikest teadlastest üle, leiab professor Margit Sutrop vastulauses Jaak Aaviksoole. Vastuseks Tallinna Tehnikaülikooli rektori Jaak Aaviksoo murelikule avaldusele ERR-i uudisteportaalis (16.03.), et Tartu Ülikool on täna peata ja puidurafineerimistehase debatt on väljunud kontrolli alt, kinnitan, et muretsemiseks pole põhjust. Tartu Ülikool ei ole täna juhita. Kadunud Volli Kalm moodustas hea rektoraadi, kes eesotsas rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaarega juhib Tartu Ülikooli kindlalt valitud kursil.
Meenutan austatud kolleegile, et Tartu Ülikooli juhtimise aluseks on kuus kokkulepitud väärtust, eriti akadeemilist vabadust peetakse meie ülikoolis väga hinnas.
TÜ-le ei sobi autoritaarne juhtimisstiil
Läinud aasta detsembris, kui kolme ülikooli rektorid kirjutasid alla kokkuleppele (21.11.17), et ülikoolid tagavad suurprojekti, näiteks puidurafineerimistehase rajamise kohta koordineeritud arvamuse, juhtisid just Tartu Ülikooli teadlased tähelepanu, et see ei lähe kokku akadeemilise vabaduse printsiibiga. Osutasin rektorite leppe ilmumise järel (PM, 12.12.17) tähelepanu sellele, et "kuna selliste projektide puhul on peale eri valdkondade eksperditeadmisele vaja kaaluda ka väärtusi, nagu majanduskasv, tervis ja loodus, siis ei ole selge, kes ja kuidas selle valiku ülikooli(de)le teeb."
Jaak Aaviksoo hiljutine avaldus annab nüüd aimu, mida tookord mõeldi – ülikoolides peab selle valiku tegema rektor. Tartu Ülikoolile selline juhtimisstiil ei sobi, siin valitseb vaba akadeemiline vaim. Rektorite lubadus, et "ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti", tekitas Tartu Ülikoolis palju pahameelt ja teadlased protestisid häälekalt suukorvistamise vastu.
Mida ütleb hea teadustava?
Rektorid viitasid oma avalduses ka hea teadustava punktile 4.4.3, kus on kirjas, et teadlased peavad avalikkuse ees esinedes osutama selgelt, kas nad esindavad oma isiklikke seisukohti või teadusasutuse ametlikke seisukohti, ent jätsid tähelepanuta, et selle punktiga ei kitsendata teadlase õigusi esitada oma ekspertarvamust. Lisaks märgib hea teadustava eelmine punkt (4.4.2), et teadlane esineb eksperdina vaid küsimustes, milles ta saab toetuda teaduslikule teadmisele ja oma teadustööle, tehes vahet isiklikul arvamusel ning eksperthinnangul. See, et teadlasel on moraalne kohustus oma eksperditeadmisi ühiskonnaga jagada, tuleneb hea teadustava alusväärtustest, mis on vabadus, vastutus, ausus ja objektiivsus, austus ja hoolivus, õiglus, avatus ja koostöö (Loe lisaks).
Eesti hea teadustava ühe koostajana võin kinnitada, et Eesti ülikoole ja teadusasutusi haaranud hea teadustava aruteludel ja kooskõlastusringil peeti akadeemilist vabadust ja vastutust väga oluliseks. 1. novembril 2017 hea teadustava kokkuleppega liitudes kinnitasid 21 teadusasutust, et nad austavad teaduse alusväärtusi ja tegevuspõhimõtteid, mis on kirjas "Hea teadustava" tekstis. Selle leppe allkirjastas Tallinna Tehnikaülikooli nimel ka rektor Jaak Aaviksoo.
Teadlane hoidub looduse kahjustamisest
Vastutuse kohta öeldakse seal, et teadlane "hoidub inimeste, ühiskonna ja looduse kahjustamisest ning teavitab avalikkust võimalikest ohtudest". Hea teadustava väärtusi avatakse veelgi täpsemalt ühes hea teadustava raamdokumendi lisas: vastutus tähendab, et teadlane vastutab oma teadustöö tulemuste eest ning kaalub uute teadmiste võimalikku ühiskondlikku kasu ja kahju ka siis, kui uue teadmise võimalikud rakendused või soovimatud mõjud pole kindlalt teada või neid on raske hinnata. Teadlane hindab sellisel juhul võimalikke mõjusid objektiivselt, ei varja olulist teavet teadustöö kohta ja teavitab avalikkust võimalikest ohtudest."
Niisiis võib öelda, et Tartu Ülikooli teadlased, kes juhivad avalikkuse tähelepanu Est-Fori planeeritava puidurafineerimistehase rajamisega kaasnevatele keskkonnaohtudele, käituvad eetiliselt, sest järgivad head teadustava.
Miks debatt läheb emotsionaalseks?
Juba Eesti Teaduste Akadeemia moodustatud komisjoni raportis "Eesti puidukeemia perspektiivid", kus hinnatakse puidurafineerimistehase rajamise võimalikke mõjusid majandusele, raiemahtudele ja keskkonnale, juhtis professor Ülo Mander puidukeemiatehase keskkonnamõjusid hinnates tähelepanu sellele, et "eeskätt veekvaliteedist ning Emajõe ja Peipsi kui Eesti seisukohalt oluliste mageveekogude seisundist lähtudes ei sobi Tartu piirkond kavandatava puidukeemiatehase asukohaks. Eelmise keskkonnaministri kirja alusel on selline veto juba seatud Pärnu jõgikonnale kui rohkete Natura-aladega piirkonnale." (Loe lisaks).
Jälgides puidurafineerimistehase ümber toimuvaid debatte, võib öelda, et emotsionaalseks läks arutelu alles siis, kui ühele poolele hakkas tunduma, et võim ja PR sõidavad vastutustundlikest teadlastest üle, võttes appi demagoogiavõtted, pisendades ja naeruvääristades keskkonnateadlaste argumente, kes rõhutavad Emajõe ja Peipsi vesikonda planeeritava puidurafineerimistehasega kaasnevaid keskkonnariske.
Demagoogiahõnguline on ka Jaak Aaviksoo avaldus, et Tartu Ülikooli teadlased, kes argumenteerisid tehase vastu, lähtuvad kodanikupositsioonist ja poliitilistest eelistustest, mitte teaduslikust ekspertsusest, aga tema ise tartlasena jätab oma hoiaku tehase suhtes enda teada.
Ühelt poolt on mõistetav, et selliste suurte projektide nagu puidurafineerimistehase või Rail Balticu rajamise puhul põrkuvad erinevad huvid ja väärtused: majanduskasv, investorite tulu, metsaomanike tulu, töökohad, inimeste tervis, loodus- ja elukeskkond jne. Teisalt ei tehta demokraatlikus riigis planeerimise otsuseid lähtuvalt sellest, millise huvigrupi hääl kõlab kõvemini. Planeerimise eetika järgi peab planeerimine teenima avalikku huvi; leidma tasakaalu avaliku huvi ja erinevate erahuvide vahel ja aitama kaasa kogukondade elu kvaliteedi tõusule, mõeldes läbi, mis tagajärjed on tehtavatel otsustel looduslikule ja elukeskkonnale. Planeerijad peavad võtma arvesse erinevaid kaalutlusi (majandus, esteetika, tervis, elu kvaliteet, turvalisus, õiglus, efektiivsus, loodusliku ja kultuurilise pärandi säilitamine jpm).
On väga kahetsusväärne, et Eestile oluliste projektide nagu puidurafineerimistehase rajamine või Rail Balticu planeerimine ei ole lähtunud sellest, et oluline on leida tasakaal avaliku huvi ja erinevate erahuvide vahel ning et eesmärgiks on leida lahendus, mis ei sunniks ühtki olulist väärtust ohverdama.
Kaasamise hea tava ütleb, et otsuste legitiimsus tuleb välja teenida. Komplekssete küsimuste otsustamisse tuleb kaasata eri vaatenurki pakkuvad osalejad (nii eksperdid kui ka ühiskonna eri huve ja valdkondi esindavad inimesed). Jah, on tõsi, et ka eksperdid juhinduvad ekspertarvamuse andmisel lisaks teadmistele ka oma väärtushoiakutest, nad valdavad üksnes piiratud hulgal informatsiooni ja võivad olla ekslikud. Seetõttu on hea kasutada mitut erinevat eksperti. Kõige olulisem on seejuures jälgida, et ekspert oleks võimalikult erapooletu ja ta väldiks huvide konflikti. Hea kaasamine on keeruline, ajamahukas ja kallis, aga vaidlemine ja protsessimine võib võtta rohkemgi aega ja rumalate otsuste eest maksab ühiskond väga kõrget hinda. Ülikoolide roll on vahendada erinevate ekspertide (teinekord ka vastakaid) arvamusi ja näidata eeskuju kaalutletud otsuste ning viisaka arvamuskultuuri kujundamisel.
Tartu Ülikooli teadlased ongi puidurafineerimistehase rajamise üle toimuvates debattides just niimoodi toiminud.
https:// www.err.ee/690601/margit-sutrop-esitas-vastulause-jaak-aaviksoole
riiklik eriplaneering tuleb lõpetada
Ligi seitse tundi väldanud Tartu linnavolikogu erakorralise istungi lõpetuseks võeti vastu deklaratsioon selle kohta, et linna külje alla kavandatava puidurafineerimistehase riikliku eriplaneeringu koostamise menetlus tuleb lõpetada. Deklaratsioonis seisab:
Arvestades, et Vabariigi Valitsus algatas 12. mail 2017. a riigi eriplaneeringu puidurafineerimistehase kavandamiseks Viljandi ja Tartu maakonda,
riigi eriplaneeringuga kavandatava puidurafineerimistehase poolt potentsiaalselt keskkonda juhitavate saasteainete kogus on isegi keskkonnanormatiivide järgimisel ja parima võimaliku tehnoloogia (PVT) kasutamisel erakordselt suur;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu veepoliitika raamdirektiivist tulenev veekaitse põhieesmärk on kõikide vete hea seisundi saavutamine aastaks 2015. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peavad riigid rakendama valgalapõhise veemajanduse põhimõtteid, moodustama veemajanduse korraldamiseks vesikonnad ning koostama igale vesikonnale veemajanduskavad. Eesti Vabariik ei ole senini Emajõe ja Peipsi järve osas raamdirektiivi eesmärki saavutanud. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas on püstitatud eesmärk jõuda Emajõe ja Peipsi järve hea seisundini aastaks 2027. Puidurafineerimistehase rajamine töötab vastu veemajanduskavas püstitatud eesmärkide saavutamisele ja on meie hinnangul käsitletav keskkonnaohuna, mille tekkimist tuleb keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kohaselt vältida;
- puidurafineerimistehase Tartu maakonda kavandamine on vastuolus Tartu maakonna ja Tartu linna arengudokumentidega ning era- ja avaliku sektori poolt nimetatud arengudokumentidest lähtuvalt tehtud investeeringutega;
- riigi eriplaneeringu koostamise senine menetlus ei ole meie hinnangul kooskõlas planeerimisseadusega ja rikub põhiseadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse autonoomiat;
- riigi eriplaneeringu algatamine, eriplaneeringu koostamise finantseerimise põhimõtete muutmine ja eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse ettevalmistamine ei ole meie hinnangul toimunud läbipaistvalt ja kaasavalt,
on meie hinnangul ilmnenud asjaolud, mis oleksid pidanud välistama riigi eriplaneeringu koostamise algatamise. Seniste menetlustoimingute õigusvastasuse ja küsitavuse tõttu on välistatud riigi eriplaneeringu elluviimine tulevikus ning eriplaneeringu koostamise menetlus tuleb lõpetada.
Avalduse poolt hääletas 33 volikogu liiget, vastuhääli ei olnud.
https://tartu.postimees.ee/4432573/tartu-volikogu-uhehaalne-otsus-plaanitava-tselluloositehase-kohta-riiklik-eriplaneering-tuleb-lopetada
Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust
Kärknas või Vorbusel?
Jarno Laur, Postimees 12.03.2018
Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga.
Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.
See ei saa siiski olla ühe Eesti geograafiat tundva pragmaatilise inimese, kelleks ma minister Aabi pean, siiras jutt. Nimelt piiritleb valitsuse otsus ära tehase asukoha otsimise kriteeriumid. Ja neid ei ole just palju: kogu otsinguala on piiritletud Viljandi ja Tartu maakonnaga, lisaks veel Suur-Emajõe lähedus ja juurdepääsutaristu ehk maanteed ja raudtee.
Pilk kaardile ütleb, et Viljandi maakonnas on Suur-Emajõe ääres vaid Meleski raba, mis pole teab mis kindel pinnas tehase rajamiseks, pealegi pole sinna sohu seni ka raudteed tehtud. Seetõttu jääb mulje, et Viljandi maakond on jäetud planeeringupiirkonda vaid selleks, et põhjendada eriplaneeringu menetluse valikut.
Tartumaalgi on võimalike asukohtade ring ahtake, sest Emajõgi ja raudtee lõikuvad vaid ühes kohas. Vaata, kuidas tahad, see on Vorbuse/Kärkna. See, et Vorbuse ja Kärkna oleksid arendajaile justkui alternatiivsed valikud, mida uurida ja võrrelda, on jällegi asi, mis tavamõistusele ei allu, sest mõjude seisukohalt on tegu sama kohaga, olgugi jõe eri kaldal.
Terve mõistus ja ajalooline kogemus paigutab selliseid objekte mujal maailmas linnast allavoolu. Paraku on häda selles, et raudtee ja Emajõgi jäävad mujal teineteisest üpris kaugele ning tegelikult on ka maanteesildu, mida mööda peaks tehase liiklusvoog kulgema, selles piirkonnas väga napilt. Juttu Reolast kui võimalikust asukohast ei maksa tõsiselt võtta, sest raudtee ja maantee kõrval puudub seal piisav hulk vett, kuivõrd Porijõgi enamiku aastast oma nime igati väärib.
Üpris lihtne analüüs näitab seega, et asukoha valikut teha ei ole võimalik, sest valikuid antud lähtetingimuste järgi on üks. Juba enne algatamist heideti kõrvale sisuliselt kõik muud võimalused, välistades asukoha kaalumise alast Pärnu, Jõgeva ja Põlva maakonna, rääkimata Narva jõe piirkonnast. See toimus kusjuures mitte aastatepikkuse uuringu, vaid ministrite kooskõlastusringi käigus.
Edasine jutt asukoha valiku tarbeks tehtavaist põhjalikest uuringutest on sisuliselt maskeering, arendajad on plaanide seadmisel lähtunud sama hästi kui ühest kohast, kusjuures ainuke vahe Vorbuse ja Kärkna vahel on nende halduslik kuuluvus.
Aga sellest, kas tehas asub ühel või teisel kaldal, kas Tartu linnas Vorbusel või Tartu vallas Kärknas, sisulist vahet ei ole. Mõju loodusele, jõele, linnale, ülikoolidele, transpordile ja ilmselt ka kõigele muule on sama. Selleks pole vaja kallist uuringuressurssi ja teadlaste töötunde kulutada. Kui pole vaja just aega võita, et viia planeering järgmisse, tagasipööramist välistavasse faasi.
Tartu linnapiirkonna omavalitsuste – Tartu linna ning Tartu, Luunja, Kambja ja Kastre valla, aga ilmselt kogu Tartu maakonna – huvid selles planeeringumenetluses on samad. Jagame ühtset elukeskkonda, meie piirkonna defineerivad ülikoolid ja nendest lähtuv teadmispõhine majandus.
Et välistada olukord, kus järgmise aasta jooksul planeeringumenetluse käigus manipuleeritakse tehase asukohaga eri omavalitsusi, teen Tartumaa omavalitsustele ettepaneku tegutseda eriplaneeringu protsessis ühiselt ning keelduda pakutud mängust, kus hakkame Bornhöhe Tatika ja Vesipruuli kombel tehast kui Pontu laipa üle aia üksteisele loopima.
Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks.
On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud.as erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda.
https://leht.postimees.ee/4435985/milleks-uurida-tselluloositehase-moju-erinevust-karknas-voi-vorbuselTartus puhkes miljarditehase vastu protestitorm
Jüri Saar, Tartu Postimees 07.03
Ülikoolilinnast ei pea saama haisev tselluloosilinn, on juhtmõte viimastel kuudel Tartus käinud arutelul Est-For Investi kavandatava puidurafineerimistehase, lihtsamalt öeldes tselluloositehase, uhkemalt nimetades miljarditehase asjus. Täna kulmineerub vaidlus linnavolikogu erakorralisel istungil, kuhu peale investorite on palutud kaks ministrit (Jaak Aab ja Siim Kiisler) ning nimekaid teadlasi (Urmas Varblane, Tarmo Soomere, Ülo Mander, Erik Puura). Eeskätt on see võimalus auväärses seltskonnas üle korrata senigi avaldatud mõtteid, kuid vaevalt on loota meelemuutust.
Est-For Investi juhatuse liikmed Margus Kohava ja Aadu Polli on korduvalt saanud selgitada, et uus tehas, mis kasutaks aastas umbes 3,3 miljonit kuupmeetrit paberi- ja hakkepuitu, mida müüakse praegu väärindamata kujul Skandinaaviasse üle kahe korra enam, võimaldaks Tartu kanti luua 200 töökohta, annaks lisatulu metsaomanikele ja võiks kaudselt luua piirkonda veel kuni 700 töökohta.
Moodne, aga ikka haiseb
Ilusale tulevikupildile siginesid aga plekid, kui keskkonnateadlane Erik Puura osutas, et tänapäevase ja keskkonnasõbraliku tehase näiteks pakutud uus tselluloositehas Soomes Äänekoskis on oma ümbrust korduvalt haisutanud ja probleeme on sellega muidki.
Teine keskkonnateadlane, Tartu Ülikooli professor Ülo Mander ütles aga, et kavandatav suurtehas hakkab paratamatult saatma Emajõkke fosforireostust, mis on eriti ohtlik Peipsi järve tervisele. Nii satub ohtu eesmärk parandada nende veekogude seisundit praeguselt hindelt «halb» hindele «hea», nagu seab ülesandeks Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava.
Loe edasi:
https://leht.postimees.ee/4431253/tartus-puhkes-miljarditehase-vastu-protestitorm
ERR, 06.03.2018
Tartu sotsiaaldemokraatide juhatuse liige Marju Lauristin ütles kolmapäevase erakorralise linnavolikogu istungi eel, et ülikoolilinna fraktsioonide ühine seisukoht on, et tselluloositehase riiklik eriplaneering tuleb lõpetada ning alustada uut.
Lauristini sõnul teeb talle heameelt, et seda seisukohta toetab ka sotsiaaldemokraatide keskjuhatus, kus sel teemal olevat olnud tuline vaidlus.
"Saime oma erakonna toetuse. Kui Tartu selle otsuse teeb, olen kindel, et meie ministrid valitsuses mõistavad otsuse tagamaid ja aitavad sellele kaasa, et eriplaneeringut tuleks muuta," ütles Lauristin ERR-ile.
"Ega teda tegelikult muuta ei saa. See tuleks tühistada ja uuesti teha, seepärast, et praegu on ta seadnud juba kõik kohapiirangud ja probleemid ise tekitanud," lisas ta.
Loe edasi: https://www.err.ee/687839/lauristin-tselluloositehase-eriplaneeringu-tuhistamises-valitseb-konsensus
Tartlaste vastuseis tselluloositehasele võib viia kohtuvaidlusteni
Tanel Saarmann, Ärileht.ee, 07.03.2018
Planeeritav tselluloositehas ajas tartlased keema. N-ö Tartu apelli allkirjastasid tuhanded inimesed, kes nõuavad eriplaneeringu katkestamist.
Tartu lähedale Emajõe äärde planeeritav tselluloositehas on tekitanud kirgi hetkest, kui selle loojad plaaniga avalikkuse ette tulid. Ajaga on vastuseis läinud üha suuremaks. Keskkonnaspetsialistid ja -aktivistid on veendunud, et tehas kahjustab nii meie metsi kui ka loodust, eriti Emajõge. Hais vähendab kinnisvarahindu ja elukvaliteeti. Kõik see on kulmineerunud sellega, et üle 7000 tartlase on andnud allkirja n-ö Tartu apellile, millega nõutakse, et riik peataks algatatud eriplaneeringu jakogu protsessi alustataks uuesti.
Algatajad lõid võimsa seose Balti apelliga, märgukirjaga, millega nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist. See oli 1979. aastal.
Tartu apellis, mida arutatakse täna Tartu linnavolikogu erakorralisel istungil, on kirjas, et algatajad ei ole tehase rajamise vastu, aga neile ei meeldi seniste otsuste tegemise kiirus, läbipaistmatus ja see, et Tartu inimestega ei ole arvestatud. Apelli töörühma kuuluvad Tartu linnakodanikud ning Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased. Nende sõnul peab linnal olema oma tuleviku kohta vetoõigus.
Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juht Tiit Oidjärv ütles, et valitsus algatas riigi eriplaneeringu ja võib selle ka lõpetada. Selleks peab olema piisav põhjus. Aga otsust ei saa teha suvaliselt ja emotsioonide ajel.
Loe edasi: http://
Urmas Klaas: riigi teerulliga üle Emajõe Ateena?
Urmas Klaas, Tartu linnapea (Reformierakond) Tartu Postimees, 07.03.18
Riigi poolt on puidurafineerimistehase kavandamine käinud viisil, mis ei sobi euroopalikke demokraatlikke väärtusi kandvasse Eestisse.
Tartu arengumudelis on kesksel kohal puhas looduskeskkond ning Emajõgi – see vaatab vastu kõigist linna arengudokumentidest. Tartlased hindavad oma linna elukeskkonda väga kõrgelt.
Emajõe ning Peipsi järve hea looduslik tervis on nii põhimõtteline küsimus, et selles ei ole võimalik teha kompromisse. Sellest on juhindunud siiani ka Eesti valitsus, kinnitades Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava, millega on võetud eesmärk saavutada aastaks 2027 Emajõe ja Peipsi järve hea seisund.
Täpsustan, et Euroopa parlamendi ja nõukogu veepoliitika raamdirektiivi alusel oleks tulnud Emajõe ja Peipsi järve hea seisund saavutada tegelikult juba aastaks 2015, kuid sellist eesmärki ei ole senini õnnestunud saavutada. See viib meid olemusliku küsimuseni – kuidas aitab puidurafineerimistehase Emajõe äärde kavandamine ehk üüratu reostusallika lisandumine kaasa Emajõe ja Peipsi järve seisundi parandamisele?
Keskkonnaohutut keemiatehast ei ole olemas. Ka kõikide keskkonnanormatiivide järgimise ja tehase rajamisel parima võimaliku tehnoloogia kasutamise korral kaasneb puidurafineerimistehase tegevusega kahjulik mõju keskkonnale. Siit jõuame paratamatu tõdemuseni: tehast on Emajõe äärde võimalik rajada vaid Emajõe ja Peipsi järve seisundi arvel ning Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavast tulenevaid eesmärke eirates. Ehk siis erandeid tehes.
Kehtiv õigus iseenesest võimaldab erandit teha ja riik on seda õigust ka kasutanud, kuid praegusel juhul on isegi erandi kaalumine lubamatu. See toimuks meie kõigi arvel ühe ettevõtja erahuvides.
Riigi poolt on puidurafineerimistehase kavandamine käinud viisil, mis ei sobi euroopalikke demokraatlikke väärtusi kandvasse Eestisse. Meie riikluse 100. aastapäeval räägime neist väärtustest palju. Räägime. Kuid millest räägivad teod?
Seekord on valitsus teinud sisulise eelvaliku ära juba enne eriplaneeringu koostamise algatamist muid võimalikke asukohti võrdlemata. Asukoha eelvalikul lähtuti eelkõige arendaja majandushuvidest, jättes tähelepanuta tehase ehitamisega kaasnevad muud mõjud.
Eesti valitsus on valinud puidurafineerimistehase kavandamise vahendiks riigi eriplaneeringu. Seda hoolimata asjaolust, et puidutööstus ei mahu nende planeerimisseaduses nimetatud valdkondade alla, kus seadusandja lubab riigi eriplaneeringut koostada.
Valitsus on eriplaneeringut algatades käinud seadusandja esitatud reeglitega erakordselt loovalt ümber.
Seadus peab riigi eriplaneeringu koostamist võimalikuks vaid teatud tegutsemisvaldkondades suure riikliku huvi korral. Praegusel juhul on huvide küsimust käsitletud vasturääkivalt. Valitsus on eriplaneeringu algatamisel suurt riiklikku huvi justkui möönnud, kuid jätnud põhjendamata, milles see siiski seisneb.
Teisalt on valitsus planeeringu algatamisega seoses viidanud hoopiski erahuvi realiseerimisele, millest lähtuvalt on peetud vajalikuks ja võimalikuks, et eriplaneeringu koostamist finantseeriks arendaja.
Puidurafineerimistehase rajamine ei saa planeerimisseaduse kontekstis olla samal ajal nii suure riikliku huvi kui ka erahuvi objekt.
Kui tegemist on suure riikliku huviga, peab planeerimisprotsessi läbipaistvuse ja aususe seisukohast eriplaneeringu koostamist finantseerima riik. Riigi korraldatavas planeerimismenetluses ei tohi investoril olla eriõigusi.
Rahandusministeeriumi ja OÜ Est-For Invest vahel sõlmitud koostöökokkulepe paraku aga sellised õigused investorile annab.
https://tartu.postimees.ee/4431189/urmas-klaas-riigi-teerulliga-ule-emajoe-ateena
Tullio Ilomets: tselluloositehase plaan pani imestama
Jüri Saar, Tartu Postimees 04.03.2018
Elupõline keemik ja Tartu aukodanik Tullio Ilomets oli väga imestunud, kui hakkasid liikuma jutud, et Tartu kanti Emajõe äärde plaanitakse tselluloositehast. Miks? Sest tegu on hädaohtliku keemiatehasega.
Ilometsa meelest on jäetud avalikkusele rääkimata mitmed teemad tehase rajamise kavatsuse juures. Näiteks see, kuhu lähevad jäätmed ja see materjal, mis tehasest nö praaki läheb.
«Aga esimene probleem on, et me ei tea, mida nad tahavad toota,» lisas ta. «Kas pikakiulist Kraft tselluloosi, kas hakkavad ka tallõli tootma? Kui pikakiulist tselluloosi, kas siis pleegitatud või pleegitamata, kui pleegitavad, siis millise tehnoloogiaga, kas klooroksiidiga, mis on kõige levinum, aga see on mürgine ja plahvatusohtlik, või mõne muu meetodiga? Nemad ei ole selle kohta ju ühtegi infot andnud.»
Niisiis selleks, et tehase mõjusid hinnata, peaks olema selge, milline on kasutatav tehnoloogia, peaksid olema andmed, mille põhjal hinnata. Praegu ei ole. Kuid probleem on olulise ja elulise tähtsusega.
Ilometsa vastus küsimusele, et kui üldse, kas oleks sobilikum rajada see tehas linnast allavoolu oli lühike: «Ta ei ole üldse soovitatav.»
Tartu volikogu koguneb tselluloositehase kavandamise küsimust arutama erakorralisele istungile 7. märtsil Dorpati konverentsikeskuses. Nagu volikogu istungid ikka, on ka see kuulata soovijaile avatud. Istungist on ka ülekanne, mida saab jälgida Tartu kodulehelt või Tartu Postimehe veebilehelt.
«See polnud üllatus, aga ma imestasin,» ütles Ilomets. «Emajõe vesikond, mida peetakse Eestis looduslikuks tuiksooneks, mida peame kaitsma ja mille seisund ei olegi väga hea, ja nüüd tahetakse veel üks lisasolgitootja juurde teha, mitte just solgi, aga kõige ohtlikumat liiki keemiatehas.»
Olgugi et tehnoloogia areneb ja võetakse tarvitusele säästlikumaid meetodeid, ei muuda see Ilometsa sõnul siiski tõsiasja, et tselluloositehas on keemiatehas. Ja ei saa paraku nii, et selline tehas on üksnes kasulik ja kahjulikke mõjusid pole.
«Üks suur keemiatehas, mis on üks hädaohtlikumaid tehaste liike keskkonnamõjude seisukohalt arvestades,» rääkis Ilomets. «Ei saa teha niisugust keemiatehast, millel ei ole üldse kahjulikke toimeid või probleeme, mis võivad teatud olukorras kahjustada ümbrust. Eriti, kui rehkendada seda, et Emajõe vesi ei ole heas seisukorras, kuid tehas hakkab oma osa sinna lisama.»
https://tartu.postimees.ee/4428435/tullio-ilomets-tselluloositehase-plaan-pani-imestama
Aasta tagasi: "Tartu lähedale planeeritav miljarditehas peab kaks ja pool aastat lubasid ootama"
Tanel Saarmann, Ärileht.ee 23.03.2017
Täna tutvustab oma täpsustatud plaane investorite grupp, kes soovib Eestisse rajada puidurafineerimise tehase. Tehase maksumus saab olema 800 miljonit kuni miljard eurot ning see saab tulema Suure-Emajõe piirkonda.
Investorid on sunnitud aga kaks aastat ootama. Miks?
Hetkel on rahandusministeeriumisse esitatud riigi eriplaneeringu taotlus, mis anti üle 30. jaanuaril. Selle menetlemine võtab aega kuni 90 päeva. Planeerigu- ja keskkonnalubade menetlusprorsess aga ligi kaks ja pool aastat. See on investorite jaoks nende endi sõnul hirmuäratavalt pikk aeg. Soome Äänikoski puidurafineerimise tehas sai vastavad load kaheksa kuuga. Selline asjade käik võib investorid panna vaatama ka Läti poole. Nad kaaluvad, kas sarnane protsess algatada ka seal, aga investorid on Eesti patrioodid ning eelkõige soovitakse tehas luua siia.
"Me ei otsi mingeid erisusi, aga me saame paluda valitsust ja ametkondi mitte kasutama maksimaalseid tähtaegu. Seadust peaks aga tulevikus muutma kindlasti, sest küsimus puudutab otseselt ühe tööstusharu rahvusvahelist konkurentsivõimet," ütles Aadu Polli. Polli sõnul võiks Eesti tõsiselt kaaluda, et oma protsesse lühendada, sest Soome näide näitab selgelt, et naaberriigid soovivad aegu lühendada. Seal oli varem tavaline 1,5 aastat, nüüd siis sai Est-For Investi tehasest kaks korda suurem Äänikoski tehas vajalikud load 8 kuuga. Nende kahe ja poole aasta jooksul selgub ka tehase täpne asukoht, ehkki tänaseks on selge, et see saab tulema Suure-Emajõe piirkonda ning mitte kaugele Tartu linnast. Oluline on ka raudtee lähedus.
Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tartu-lahedale-planeeritav-miljarditehas-peab-kaks-ja-pool-aastat-lubasid-ootama?id=77625430
Aasta tagasi: "Miljardiprojekti ärimeeste soovitud seadus kätkeb korruptsiooniriski"
Marta Tuul, EPL 07.04.12
Eesti suurima tööstusinvesteeringu taga olev firma esitas valitsusele 12 nõudmist, muu hulgas enda ettevalmistatud seadusemuudatuse, mis riigikontrolli hinnangul võib kaasa tuua korruptsioonihõngu.
Eelmise aasta oktoobrist alates on räägitud Eesti puidutööstuse enneolematust miljardiprojektist, mis suurendaks riigi SKT-d ja looks pealinnast väljaspool sadu töökohti. Loodava puidurafineerimistehase projekti eestvedajad on trobikond aastaid metsandusega tegelnud ja hinnatud ärimehi, kes on koondunud firma OÜ Est-For Invest taha.
Ettevõte on projekti elluviimiseks valinud taktika „haarata härjal sarvist”. Näiteks on ärimehed saatnud valitsusele 12 ettepanekut (vt lisalugu), mis oleksid uuendusliku, riigi majandust turgutava tehase valmimise eeldus, sealhulgas palve teha planeerimisseadusse muudatusi – ja ka juba ise ette valmistatud eelnõu. Seda analüüsinud riigikontroll aga leidis midagi muret tekitavat. Milles see seisneb?Mullu jaanuaris esitati rahandusministeeriumile taotlus algatada puidurafineerimistehase kavandamiseks riigi eriplaneering, kuid riigieelarves selle koostamiseks raha ei olnud. Puidutöösturid otsustasid siis, et finantseerivad seda ise.
Riigikogu majanduskomisjon alustas seaduseelnõu menetlust, et sellele soovile saaks
vastu tulla. Seadusesse peaks kirja pandama, et ka edaspidi võib ehitusprojektist huvitatud isik ise selle ehitusplaneeringu koostamise ja mõjude hindamise eest tasuda. Lühidalt öeldes soovitakse muuta planeerimisseadus selliseks, et ärimehed ei peaks riigi rahanappuse tõttu projekte unustusse jätma.
Üleeile andis riigikontroll seadusemuudatusele hinnangu. Riigikontrolör Alar Karis kirjutas arvamusavalduses, et suure tööstusettevõtte rajamine on kindlasti Eesti majanduse arengu seisukohast positiivne, ent avalikud ja erahuvid peaksid olema tasakaalus. „Ka planeeringu koostamisest huvitatud isiku huvides on kõigiti vältida seda, et ta võiks alusetult sattuda olukorda, kus keegi võiks heita temaga seotud planeeringu ja mõjude hinnangu erapooletusele kahtluse varju,” kirjutas Karis, viidates võimalikule korruptsiooniriskile.
See tähendab, et kui firma soovib ehitada ja on valmis näiteks keskkonnauuringute eest ise maksma, võib juhtuda, et ebasoodsa tulemuse andnud hinnangu eest raha ei maksta. See oleks aga korruptiivne, kui ehitaja saaks dikteerida, millised analüüsid ta tellib ja millised mitte. /.../
Est-For Investi ettepanekud ja soovid
Eesti kõigi aegade suurimat tööstusinvesteeringut kavandades ei jäta ärimehed midagi juhuse hooleks. Eesti Vabariigi valitsusele esitati täitmiseks 12 punkti.
1. Vabariigi valitsus ja üksikud ministrid toetagu projekti avalikult ja jätkuvalt.
2. Projekti käsitletagu riigivaraseaduse tähenduses Eesti majandusarengule olulise investeeringuna.
3. Projekti asukoha valiku või toimimise vastu olgu suur riiklik huvi.
4. Muudetagu planeeringuseadust (seaduseelnõu koos seletuskirjaga on valitsusele üle antud ja juba esimese lugemiseni jõudnud).
5. Kiirendatagu menetluste tempot.
6. Seada riigimaale hoonestusõigus või võõrandada see. Tehase krundi eeldatav suurus on u 100 hektarit.
7. Võimaldada kommunikatsioonid ja ligipääsuteed tehase krundini.
8. Ehitada riigi või riigi äriühingute kulul taristu tehase rajamiseks ja sellega opereerimiseks. Muu hulgas tuua Eleringi liitumispunkt tehase krundini.
9. Pikendada RMK kestvuslepingute aega.
10. Poliitiline toetus finantseerimisele.
11. Suurinvestorimeetme lisasisustamine, et seda oleks võimalik kasutada ka projekti ettevalmistamise faasis.
12. Mitte käsitleda 60-tonnise kandejõuga veoautode vedusid erivedudena ja anda neile õigus ületada Eesti-Läti piiri tavapärases korras.
Loe edasi:http://epl.delfi.ee/news/eesti/miljardiprojekti-arimeeste-soovitud-seadus-katkeb-korruptsiooniriski?id=77810868
Tartu volikogus ollakse tselluloositehase rajamisele valdavalt vastu
ERR, 02.03.2018
Järgmisel kolmapäeval peab Tartu linnavolikogu plaanitava tselluloositehase tõttu erakorralise istungi. ERR küsitles volikogu liikmeid, kes olid seisukohal, et tehas Tartu ja Emajõe lähedale ei sobi. Samas kujundavad osad fraktsioonid oma ühised seisukohad alles esmaspäeval.
IRL-i volikogus esindav Peeter Laurson kinnitas, et IRL on tselluloositehase vastu. "Meie valimisprogrammis oli selle vastu seista ja meie piirkonna üldkogu tegi just ühtse otsuse, et IRL-i Tartu piirkond on kindlalt vastu," ütles Laurson ERR-ile.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Gea Kangilaski ütles, et sotsid tehase rajamist ei poolda. "Meie fraktsiooni seisukoht on, et see tehas ei peaks tulema Emajõe äärde, kuna ei ole võimalik seda tehast rajada nii, et sellel ei oleks keskkonnamõju ja Emajõgi on juba halva vee kvaliteediga jõgi. Me arvame, et seda ei peaks siia Tartusse tulema. Me loodame, et volikogu teeb ühise otsuse paludes riigil see eriplaneering tühistada," ütles ta.
Keskerakonna fraktsiooni liige Nikolai Põdramägi ütles, et kuigi tema isiklikult pigem ei toeta Emajõe kaldale tselluloositehase rajamist, siis fraktsioon kujundab seisukoha esmaspäeval.
Hannes Klaas valimisliidust Tartu Eest ütles, et pigem on valimisliit tehase vastu. "Me oleme kindlasti samal arvamusel, nagu ma julgeks väita, et kõik poliitilised jõud siin Tartu volikogus. Keskkonnakahjulikku tehast me ikkagi Tartu lähedale ei poolda. Täna ei ole meile esitatud veenvaid tõendeid, et selle tehnoloogiaga oleks võimalik rajada riskivaba keskkonda hoidvat tehast. Pigem meie seisukoht on, et me täna oleme sellele vastu," lausus ta.
Samas leidis Klaas, et tuleks algatada diskussioon investeeringutest, mis võiksid Tartusse tulla. "Küsimus jääb, et mis on need asjad, mida me Tartusse ootame. Me ju tahaks väga, et ettevõtted investeeriks Tartumaale ja Tartu linna."
EKRE fraktsiooni esimees Indrek Särg rõõmustas, et linnapea Urmas Klaas tehase rajamist ei poolda. Ta ütles veel, et tema teada on enamike linnavolinike seisukoht pigem tehase vastane. Särg loodab, et kolmapäeval võtab volikogu vastu ühise seisukoha.
"Nii palju kui mina volikogu liikmetega olen kõnelenud, siis kõik on selle mõtte vastu, et Tartu lähistele selline tehas teha. See on minu arusaamise järgi volikogu enamuse seisukoht," ütles Särg.
Vastu oli ka valimisliidu Tartu Heaks esindaja Jüri-Ott Salm.
Reformierakondlane ja Tartu linnapea Urmas Klaas ütles neljapäeval, et tselluloositehas 100 000 elanikuga Tartusse ei sobi. Seda tõttas kommenteerima kohe Reformierakonna esimees Hanno Pevkur, kes rõhutas, et erakond Klaasi seisukohta ei jaga.
https:// www.err.ee/686995/tartu-volikogus-ollakse-tselluloositehase-rajamisele-valdavalt-vastu
Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus
Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE aseesimees. Tartu Postimees, 15.02.2018
Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida?
Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa
selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame. Teisalt on nn miljarditehase arendaja
d, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale.
«Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud. /.../ Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist. See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal.
Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4409225/heljo-pikhof-hiigeltehase-kahekiiruseline-kasitlus
Teise aastasaja Eesti.
Valdur Mikita: Emajõe pastöriseerimine
Valdur Mikita, kirjanik. Postimees, 22.02.2018
/.../ Kuna Eesti looduskeskkond on Euroopa mõistes anomaalselt puhas, võib Emajõele ehitada tehase, mis toob endaga kaasa viie Tartu linna reostuse ja kogu see saast läbib ludinal kõik ettenähtud normid. Teadlastel jääb üle vaid käsi laiutada, sest uuringute tulemus on ette aimatav: tehas reostab kogu Emajõe vesikonda, ent kahjuks on jõe pastöriseerimine lubatud.
Olgugi et Emajõgi on oma suurte sooalade poolest Põhja-Euroopa väheseid puutumatult säilinud sisemaiseid märgalasid. Teiseks, kuna tehas ei kerki linna territooriumile, vaid selle külje alla, pole Tartul erilisi võimalusi kaasa rääkida. Kolmandaks on tehase rajamiseks olemas selge poliitiline toetus. Eestkõnelejad teevad küll mureliku näo, et nad on mures nii keskkonna kui ka avaliku arvamuse pärast.
Tegelikult teavad nad väga hästi, et neil on kõik trumbid taskus ja valida on ainult kahe variandi vahel: tehas tuleb kas teadlaste ja avaliku arvamuse toel või ilma selleta. Tuleb see vabrik igal juhul.
Seega käib jutt ühest üpris pehmevõitu asjast, mille nimi on moraal ja maailmavaade. Sellise tehase rajamine Eestisse on seaduslik, kuid see on moraalselt vale. See on õige vana turumajandusliku ilmavaate seisukohast, kuid vildakas 21. sajandisse sobiva maailmavaate jaoks.
Seetõttu on tehasest saanud märksa suuremate asjade sümbol ja puidukeeduvabrik Emajõel kogub endasse ühiskondlikke pingeid. Selles tähenduses on tegu sama tüüpi objektiga nagu Süda tänava hõlmikpuu või pronkssõdur. Tehase sümboolne staatus teeb selle ümber toimuva irratsionaalseks ja ettearvamatuks. See tehas on monument, kuid mis monument? Ons see ausammas Eesti tööstusinnovatsioonile või hauatähis Eesti metsale? Asi on selles, et ta on mõlemat. Ühtedele on see mõistuse triumf, teistele hingemõrv.
Projekti panoraamsus Eesti jaoks avaneb siis, kui kujutame ette Eesti maastikke saja aasta pärast. Kahe eri maailmavaate tehtud otsuste valguses näeme vaimusilmas sündimas kahte täiesti erinevat Eestit. /../
Loe edasi:
https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine
Kristiina Ehin kommentaariks presidendi kõnele
(ERMis, 24.02.2028, EV 100. sünnipäeva pidustustel)
Kristiina Ehin: "Emana ma tahaksin küsida, et kui me räägime looduskaitsest ja kui me küsime küsimusi, millele me vastame: neile ei ole vastust - emana ma tahaksin küsida, kas me paneksime oma lapsed ujuma kohta, kust kümme kilomeetrit ülesvoolu on siinkandi suurim tselluloositehas? Kas president saadaks oma lapsed sinna ujuma - need on Tartu ainsad ujumiskohad? Ma tahaksin vastust neile küsimustele."
Alates 1.15: https://www.err.ee/685704/kristiina-ehin-presidendi-kone-uhendas-ja-puudutas
Teadlaste hinnangul on miljarditehase
kahjulikud mõjud ilmsed
Jüri Saar, Tartu Postimees 19.02.2018
Keskkonnateadlane Erik Puura pidas läinud reedel raekoja saalis pika kõne, kus osutas, et väited haisuvaba tselluloositehase koha ei saa seni kogutud info järgi olla tõesed. Mittehaiseva tehase narratiivist on loobutud ka Soome Äänekoski tehase puhul, kus selle käikulaskmise faasis on lõhnahäiringud sagedased. Seda tehast kui moodsat, keskkonnasäästlikku ja haisuvaba on tehase kavandajad seni tartlastele näiteks toonud. Puura pidas pika kõne, kus hoiatas tselluloositehase kahjuliku mõju eest Tartule kui ülikoolilinnale, volikogu majanduskomisjoni ning arengu- ja planeerimiskomisjoni ühisel koosolekul.
«Üks asi on tõesti tähtis: et ei oleks hüsteeriat ega ilustamist,» sõnas ta. Sealsamas esines maastikuökoloog, Tartu ülikooli professor Ülo Mander, kes analüüsis Emajõe äärde kavandatava tehase võimalikku mõju jõe ja Peipsi järve vee seisundile, mis praegu on saanud hindeks halb.
https://tartu.postimees.ee/4413987/teadlaste-hinnangul-on-miljarditehase-kahjulikud-mojud-ilmsed.
(Prof Ülo Manderi ettekanne on kättesaadav alalehel Jooksvad uudised.)
RMK juht Aigar Kallas: teeme omalt poolt kõik, et tehas Eestisse rajataks
Ärileht.ee, Video: Priit Simson 31.01.2018
RMK juhatuse esimees Aigar Kallas ja puidurafineerimistehast kavandava Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava põhjendasid, miks tahetakse sõlmida pikaajaline suuremahuline puidumüügi leping.
RMK ja Est-For Investi seni veel allkirjastamata kavatsuste protokolli kohaselt saaks RMK alates 2022. aasta suvest 15-aastase perioodi jooksul müüa kavandatavale puidurafineerimistehasele iga-aastaselt umbes 500 000 kuupmeetrit kase-, kuuse- ja männipaberipuitu.
"Omalt poolt teeme kõik, et tehas siia Eestisse rajatakse. Kavatsuste portokolliga tahame Est-For Investi enda külge siduda ja anda kindlus,et nad selle tehase ikka siia rajaksid," kinnitas Aigar Kallas.
Vt ka:
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/vaata-uuesti-rmk-juht-aigar-kallas-teeme-omalt-poolt-koik-et-tehas-eestisse-rajataks?id=80967835
Tartlased kogusid tselluloositehase vastu poolteist tuhat allkirja
Jaanus Vogelberg, Ärileht.ee, 18. jaanuar 2018Tartlased kogusid kodanikualgatuse korras Emajõe äärde plaanitava Est-Fori tselluloositehase vastu 1433 allkirja. Täna kell 15 antakse pöördumine linnavalitsusele üle.
Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tartlased-kogusid-tselluloositehase-vastu-poolteist-tuhat-allkirja?id=80828671
Tartu volikogu sai 1433 allkirjaga petitsiooni tselluloositehase küsimuses
Tartu Postimees, 18.01.2108
„Eesti on väike riik, me ei saa lubada endale suuri vigu, see küsimus ei saa olla kiiresti lahendatud. Kui Tartu ülikooli ja maaülikooli teadlased ütlevad, et neid ei ole piisavalt kaasatud, tuleb neid kuulda võtta,“ ütles üks petititsiooni üle andjatest, Tartu ülikooli doktorant Urmas Pappel.
Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4380169/tartu-volikogu-sai-1433-allkirjaga-petitsiooni-tselluloositehase-kusimuses
Tuhat allkirja miljarditehase vastu
Jüri Saar, Tartu Postimees, 17.jaanuar 2018
Enam kui tuhande allkirjaga protestipöördumine Emajõe äärde kavandatava nn miljarditehase asjus on homme Tartu volikogu istungil plaanis linnavõimudele üle anda.
Selles nõutakse, et Tartu taotleks valitsuselt puidurafineerimistehase eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise korralduse tagasivõtmist ja kogu protsessi taasalustamist, nii et juba planeeringu esimeses etapis arutataks sisuliselt tehase võimalikke asukohti, kaasataks kõiki asjast huvitatuid, sh Tartu linna. Pöördumisele on alla kirjutanud paljud nimekad teadlased ja kultuuritegelased. Selles on osutatud, et ka moodsad tehnoloogilised lahendused ei pruugi tagada senist elukvaliteeti. Eraldi tuuakse välja, et õhusaaste ja kaasnev lõhn võivad kahjustada elukeskkonda.
Loe edasi:
https://tartu.postimees.ee/4378889/tuhat-allkirja-miljarditehase-vastu
--
Miljarditehase kokkuleppe valmistasid ette
arendajate juristid
Anna Gavronski, ERR 10.02.2018
Kas tuntud advokaadibüroo Ellex Raidla istub tselluloositehase megakokkuleppe sõlmimisel kahel toolil? Nii küsivad tehingu kriitikud uute ilmsiks tulnud faktide valguses.
Eelmisel nädalal avalikustas „Pealtnägija“, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ja Emajõe äärde kavandatava tselluloostehase arendaja Est-For Invest on sõlmimas rekordilist kavatsuste protokolli, mis garanteerib miljarditehasele poole riigi raiutavast paberipuidust 15 aastaks. Looduskaitsjate ja konkurentide meelest oleks see peidetud kingitus ja koguni keelatud riigiabi, kui kavatsuste protokoll sellistel tingimustel sõlmitaks. Asi on seda küsitavam, et üks tselluloositehase võtmeisik, Mati Polli oli veel kuu enne suurtehase projekti avalikustamist RMK nõukogu esimees.
Kui paljudele tundus juba enne, et kavandatavas tehingus on jäme ots arendaja käes, siis lepingu tagamaid lähemalt uurides torkab silma veel üks üllatav nüanss. Nimelt valmistas lepingu ette Est-Fori esindav advokaadibüroo Ellex Raidla.
Loe edasi: https://www.err.ee/682277/miljarditehase-kokkuleppe-valmistasid-ette-arendajate-juristid
--
Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründab praeguse metsapoliitika kriitikuid?
RAINER KUUBA , Sirp 09.02.2018
Keskkonnaministeeriumi praegune poliitika tähendab, et 30 aastaga raiutakse praegused metsad lagedaks, kirjutab Sirbis erametsaomanik ja diplomeeritud metsamajandaja Rainer Kuuba. Mida see kõik tähendab võimaliku tselluloositehase rajamisega seoses, jääb lugejate mõelda.
"Keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad ja kirjutavad väsimatult, kuidas Eestis mets otsa ei saa, sest seda kasvab juurde rohkem kui raiutakse. Viimati vaidles keskkonnaministeerium vastu teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni (TA LKK) kirjale.1,2 Kolm päeva pärast seda saime lugeda keskkonnaministeeriumi esindaja selgitusi, kuidas kokkulepitud optimaalne raiemaht on 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning kuidas viimaste aastate raiemaht on sellest optimaalsest palju väiksem.3 Ministeeriumi veebilehel väidetakse, et eesmärgiks on saavutada 12–15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht, sest see tagavat ühiskonnale pideva tulu ning säilitavat metsade võime pakkuda sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja kultuurilisi hüvesid.4 Järgmise kümnendi metsanduse arengukava koostamisega ei ole veel jõutud alustadagi, kuid juba kuuleme ministeeriumist avaldusi, et uue perioodi arengukavas peaksid raiemahud jääma samale tasemele kui praeguses arengukavas kirjeldatud.5
46 000 hektarit lageraiet aastas
Kas keskkonnaministeeriumi ametnikud üldse kujutavad ette, mida tähendab metsadele 15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht? /---/
Loe edasi: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/miks-ministeerium-keeldub-diskussioonist-ja-rundab-praeguse-metsapoliitika-kriitikuid/
--
Kas Tartut ootab Äänekoski saatus?
Püüdes hajutada hirme, mis kaasnevad plaaniga rajada Tartu lähedale Emajõe äärde suur puidurafineerimistehas, tuuakse ühe positiivse eeskujuna välja Soomes Äänekoskis tegutsevat, väidetavalt haisuvaba ja keskkonnasäästlikku biotoodete tehast. Ometi näitavad mitmed veebipostitused, et mõnikord on selle Soome piirkonna elanikud olnud tehase mõjust väga häiritud, kirjutab Tartu Ülikooli prorektor Erik Puura teadlase ja linnakodanikuna oma FB-lehel.
Vastavalt oma ametikohale olen kaheses seisus. Ülikooli ettevõtlussuhete eest vastutavana pean suhteid arendama, sest ülikool peaks aitama kaasa ettevõtluse arengule. Teisalt, ülikooli arengu juhina pean tagama, et keskkond Tartus õppe- ja teadustööks muutuks jätkuvalt paremaks. Oleme selle nimel viimasel ajal koos linnavalitsusega tugevasti pingutanud.
Käesoleva arvamuse esitan aga mitte kui ülikooli juht, vaid kui Tartu linnakodanik ja keskkonnateadlane. Siin on minu pere, siin on minu sõprade ja kolleegide pered, see on meie ainus kodu sel planeedil.
Kuigi ma pole ammu tsiteeritavat teadustööd teinud, vaatan erinevaid probleeme oma hariduslikult baasilt ja varasematele teaduskogemustele toetudes – olles omandanud diplomid ja teaduskraadid nii geoloogias, keskkonnakaitses kui keemiatehnikas. Ka seetõttu ei torma ma kohe kunagi ühegi liikumisega kaasa, vaid elan endas läbi neid vastuolusid, mis tekivad ühiskonnale tervikuna rikkust loova tööstuse arengu ja loodus- ning keskkonnahoiu piirpindadel.
Täiesti vabatahtlikult sekkudes lahendasime koos Kalle Pildiga paar aastat tagasi Lähte gümnaasiumi haisuprobleemi. Meil õnnestus näidata, et kuigi mõõteaparaadid väidavad üht, siis tuleb käituda vastavalt ettevaatuse printsiibile ning uskuda, et on erineva vastuvõtlikkusega inimesi, kellele tervisele ebameeldiv lõhn võib mõjuda halvasti. Kui siis põrandakatted kogu koolimajas otsustati välja vahetada, selguski, et kate ise oli lihtsalt takistus selle all paiknevale kuivamata ja haisevale liimile, mis paiskas koolimaja õhku ohtlikke ühendeid – just nii palju, et tundlikematel tekkisid tervisehäired. Alati tuleb tegelda põhjustega, mitte tagajärgedega. Eriti kui võimalikeks kannatanuteks on lapsed. Õnnestus leida ka analoogilisi olukordi mujalt maailmast, mille põhjal ainete eraldumine oleks kestnud veel vähemalt üle kümne aasta. Selline analoogia saigi kaalukausiks otsustusprotsessides, sest saadi aru, et iseenesest ei saa korda midagi. Tõin selle näite siia sisse, et hiljem selgitada, kuidas tarku otsuseid tuleb teha just analoogiate põhjal.
Hetkel näen enda ümber sadu, isegi tuhandeid inimesi, kes on halvatud mõttest, et peagi võib Tartu lähedal paikneda ülisuur puidurafineerimistehas. Istutakse tundide kaupa koos, koostatakse pöördumisi ja petitsioone, püütakse aru saada, missugustes etappides on vastavalt seadustele võimalik esitada küsimusi ja pretensioone. Loomulikult on ees plaanitavad uuringud, kuid püstitasin endale küsimuse, kas me analoogide alusel ei oska juba praegu ette aimata, mis ka meid ees ootab?
Kõik saavad aru, et me ei peaks Eestist puitu ilma väärindamata välja vedama. On täiesti selge, et see on väga lai teema ettevõtjate ja teadlaste koostööks. Ma saan aru ka sellest, et ettevõtjad ei soovi oodata, sest uute tehnoloogiate katsetamine ja kasutuselevõtt võib võtta kümneid aastaid, ja meil kõigil on kahju, kui meie tooraine arvelt teenitakse tulu mujal maailmas. Selles suhtes ma ei saa aru etteheidetest professor Urmas Varblasele, kes on südamega pühendanud lugematu arvu aega Eesti puidutööstuse arenguvõimaluste hinnangusse ning viimaks ometi näeb ettevõtmist, mis majanduslikus mõttes oleks kogu riigi huvides. Kuid Urmas ei ole keskkonnateadlane ning tema arvamust oma teadusvalkonnas ei tohi vastandada poolt või vastu mõttes keskkonnateadlaste arvamusele.Vaatame suuremat pilti kui arengute plaanimine vastavalt seadustele. Ülikoolilinn Tartu on jätkuvalt kiires arengus. Viimastel aastatel hoogustunud linna, ülikoolide, kliinikumi ja ettevõtjate koostöös luuakse Tartusse uut keskkonda, mis tekitavad sadu ja samas tempos arenemisel peagi tuhandeid uusi kõrgepalgalisi ja kõrge lisandväärtusega töökohti. Rahvusvahelisel kõrgtasemel üritused toovad Tartusse üha rohkem külalisi, kes naudivad akadeemilise linna miljööväärtusi ning kinnitavad ühest suust soovist siia tagasi pöörduda. Linna jätkuv rahvusvahelistumine, mis tugineb eelkõige targa linna kontseptsioonile, avab Tartule uusi kiireid ühendusvõimlusi kogu maailmaga. Tartu regiooni tööpuudus on madalamaid Eestis.
Arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et Tartu regiooni arengumudeli aluseks on puhas looduskeskkond. Me kõik soovime, et nii ujumine kui kalapüük Emajõest peavad olema võimaliku reostuse suhtes täielikult riskivabad ning teame, et eutrofeerumisohus oleva Peipsi järve probleeme saab lahendada vaid Emajõe vee puhtamaks muutmise kaudu.
Ka Tartu linnaõhu seisund vajab parandamist, peamisteks riskideks on inversiooninähtuse korral keemiline reostus tiheda liiklusega ristmikel Emajõe orus ning ahikütet kasutavates linnaosades. Keskkonnakäitumine vajab parandamist, sest selgelt on haisust tunda, et ahjudes põletatakse ka pakendeid, mille tulemusena hingame sisse väga ohtlikuid ühendeid. Tartlastel on hästi meeles ka lihakombinaadi lehk, mis üle kogu linna levides tekitas tugevat stressi. Iga uus selline mõjur oleks liiast, püüame ikka paremuse poole.
Sellisel taustal on tartlastele antud riigi eriplaneeringu kehtestamise kaudu teada, et ainuke võimalik asukoht rajatavale hiigelettevõttele on paiknemine Emajõe lähedal koos reoveeväljalaskudega Emajõkke, vastavalt transpordiühenduste olemasolu vajalikkusele aga lisaks Emajõe lähedusele ka Tartu läheduses.
Ma tahaksin ise usaldada ettevõtjaid, kes ütlevad, et kui uuringud selgitavad välja, et tehase rajamine ei ole keskkonnakaitseliselt lubatav, siis tehast ei tule. Küll aga näen ette lõputuid vaidlusi selle üle, mis on ikkagi keskkonnakaitseliselt lubatav ja mis mitte. Sest üks asi on teha kõike vastavalt seadustele ja normidele, teine asi aga vastavalt inimestele põhjustatavatele häiringutele ning arvestades keskkonnamõjude mustri kogupilti. Ma tahaksin ise endale saada kinnitust, et hetkel on kõige õigem tegutsemisviis lihtsalt oodata.
Kuid on ilmnenud asjaolusid, mis on mind pannud sügavalt kahtlema, kas vastavalt seadustele käitudes me jõuame tõepoolest ühise helge tulevikuni. Selleks kaalukeeleks sai väide, et analoogina eeskujuks olev Äänekoski uus biotoodete tehas on haisuvaba.
Otsides sellele väitele tõestust, sattusin lugema Äänekoski piirkonna veebifoorumit, kus 3. septembril ilmus teemapüstitus „Miks uus biotoodete tehas iga päev haiseb?“. /.../ https://keskustelu.suomi24.fi/…/miksi-uusi-biotehdas-haisee… Kuna valdan vabalt soome keelt, siis järgnevalt toon välja mõned katked postitustest sellesse teemapüstitusse:[5.9.2017] See on kindlasti tõsi, et autod tuleb hoida järgneva paari aasta jooksul katuste all (viide sagedastele glaubrisoola eraldumistele rikete korral). Häiringuolukordades tekib suuri haisupilvi ning võimalikud on ohuseisukorrad kohalikele elanikele. Kas tehas on andnud teavet, kuidas sellistes olukordades käituda? Varem korraldati sageli tehase ja linna koostöös treeninguid häireolukordades käitumiseks. Reovee mõju saab olema nähtav Päijänteeni, paari aasta jooksul, kui tehas töötab täisvõimsusel, on kindel, et tekib reovee väljalaskudega ka õnnetusi. Kindel võib olla järveäärse tehaselähedase kinnisvara väärtuse languses.
[6.9.2017] Äänekoski linnaleht teavitas, et järgmisel nädalavahetusel tuleb ka tolmu. Kui varem õue kuivama riputatud pesu vaid haises, siis nüüd see ka määrdub. Aitäh sulle, tehas!
[12.9.2017] (Ebatsensuurne sõna), missugune jõmin oli kuulda 11. septembri õhtul! Kindlasti pole see vastavalt seadustele, et lapsed karjuvad hüsteeriliselt, mis toimub."
[17.11.2017] (Rumal sõna) milline kassikuse hais oli, kui täna Äänekoski kandis asju ajasin. Kahju kohalikest elanikest.
[19.11.2017] Ka eelmise tehase kohta öeldi, et on haisuvaba, aga haises 30 aastat.
[ 30.11.2017] Võiksid varsti selle ’biotehase’ kinni panna. Jätkuv (rumal sõna) lendleb õhus. Lisaks lähiveekogud on juba peaaegu hävitatud. Peagi pole mõtet kalale minnagi. Jne.
Kõigesse sellesse võiks suhtuda teatud reservatsiooniga, ikkagi foorum, kui tehas ise oma kodulehel pidevalt teateid üha jätkuvatest õnnetustest ei avaldaks.
[25.12.2017] Äänekoski biotoodete tehase küttekorpuses oli öösel süttimine. Kesk-Soome päästeüksuse ja tehase enda töötajad kustutasid tulekahju.
[27.12.2017] Küttekorpuse tulekahju järelkustutustööd jätkuvad.[9.1.2018] Tehase haisugaaside kogumissüsteemis oli kella 17-18 vahel rike. Vabandame haisuhäiringu pärast.
[12.1.2018] Protsessihäiringu tulemusena pääses keskkonda 12.1.2018 hommikupoolel erakordne kogus tolmu. Tegu on glaubrisoolaga, mis pole ohtlik, aga on määriv. Praeguseks on normaalsed tasemed taastatud.
[4.2.2018] Tehase haisugaaside kogumissüsteemis oli hommikupoolikul rike. Vabandame haisuhäiringu pärast.
Vabandan ettevõtjate ees, sest minu ametikoha juurde kuulub heade suhete hoidmine ja arendamine, aga oma sisimuses olen eelkõige keskkonnateadlane ja ei saa leitud fakte varjata. See, mis on toimunud Äänekoski biotoodete tehase käivitamisel, on väga arvestatav ja tõsine negatiivne keskkonnamõju – kusjuures Soomes on ju paljude aastakümnete pikkused kogemused.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ükski keskkonnamõjude hinnang, tuginedes parimale võimalikule tehnoloogiale, ei suuda adekvaatselt hinnata pidevalt tehnoloogilistes protsessides toimuvaid häiringuid. Siin me saame lähtuda vaid analoogidest ja kui Äänekoski on tõepoolest analoog, kõige uuem ja kaasaegsem tehnoloogia, nagu seda on välja pakutud, siis kas viimase poole aasta jooksul Äänekoskis toimuv on ka meie tulevik? Täpselt nagu me lahendasime Lähte haisuprobleemi, on siin tagurpidine situatioon ning analoogide alusel käitumine võib olla kõige adekvaatsem.
Mõtlen vaimusilmas sellele päevale, kui esimest korda haisu tunneme, olgu Tartus või selle ümbruse kalavetel või matkaradadel. Ning siis peeglisse vaadates mõtleme, kas tõesti see oli parim, mida Eestis ja Tartus teha suutsime? Ja lõpuks, meenutades tänast päeva, mõtlen, miks ma jätsin selle loo kirjutamata. See lugu tekkis iseenesest, minu seest, ja tunnen, et see võib olla väärt poolt puhkusepäeva. Hing on igal juhul rahulikum, kui sain jagada."
Vt ka https://tartu.postimees.ee/4403155/kas-tartut-ootab-aanekoski-saatus
Tartu Postimees avaldas metsatööstur Margus Kohava muutmata kujul vastulause keskkonnateadlase Erik Puura arvamusloole.
«Tänan Sind Erik avameelse ja inimlikku muret väljendava arvamusavalduse eest! Saan Sinust väga hästi aru. Minul ei ole võimalik Äänekoski tehast nende endi eest kaitsta. Olin seal samas tehases 30. jaanuaril. Alates 15. augustist on tehas käivitusfaasis ja veel tavarütmis ei tööta. 6 tunni jooksul, mil olin tehase territooriumil, ei tundnud ma ühtki ebameeldivat lõhna.Omalt poolt saime tehase esindajatelt nõusoleku, et Tartumaa esindajatest ja keskkonnaametnikest koosnev delegatsioon saab Äänekoski tehast märtsis või aprillis külastada. Mul oleks väga hea meel, kui ka Sina saaksid ühe külastajana kaasa tulla. Tehase esindajate sõnul saab Helsingi linn joogivee samast järvistust, kuhu Äänekoski puidurafineerimistehas puhastatud vee laseb. Tehase kõrvalt, samast järvistust, püüavad kohalikud kalamehed forelli. Forell elab vaid puhtas vees.
Kuid mõistan ka seda, millest tulenevad Äänekoski tehase lähistel elavate inimeste mured. Tehase käivitamisfaasis seadmete häälestamisel võib esineda tõrkeid. Neid on esinenud ilmselt ka Äänekoski tehase puhul. Võib muidugi vaielda selle üle, kas käivitamisfaas on osutunud liialt pikaks. Kohalike inimeste huvides on kindlasti, et see aeg oleks võimalikult lühike.
Ainus, mida tehase rajamise võimalikkuse uurimisel palume, on kannatust oodata uuringutulemuste selgumiseni. Võimalikud tehnoloogiatarnijad, kellega oleme seni suhelnud, on kõik kinnitanud: kaasaegse tehnoloogia abil saab vältida nii õhu-, vee- kui mürareostust. Tahan veelkord korrata seda, mida olen korduvalt varemgi öelnud – tehase rajamise võimalikkust uurivad Eesti ettevõtjad ei ehita Tartusse ega Tartu lähistele keskkonda saastavat tehast mitte mingisugustel tingimustel. Keskkond on ja jääb prioriteediks. Tartu peab jääma Tartuks ka edaspidi. Selle linna tulevik läheb meile korda.
https://tartu.postimees.ee/4403253/margus-kohava-moistan-millest-tulenevad-aanekoski-tehase-lahistel-elavate-inimeste-mured
--
Estonian Celli süvamerelasu olukord on arvatust kehvem
Adele Johanson, Postimees, 16.01.2018Uue aasta esimestel nädalatel tegi Estonian Cell täiendavaid uuringuid Kunda lahes asuval süvamerelasul ning tuvastas lisaks esialgsele lekkekohale veel mitu ootamatut purunemist. Ettevõte on alustanud remondi ettevalmistusega süvamerelasu viimiseks ettenähtud kohta. Samal ajal jätkatakse lisauuringutega süvamerelasu purunemise põhjuste selgitamiseks.
Estonian Celli juhatuse liikme Siiri Lahe sõnul näitavad uue aasta alguses tehtud tuukri- ja sonariuuringud mitut ootamatut purunemist süvamere väljalasul. «Meie palvel tehti süvamerelasu kohta tuukriuuringuid kolmel korral. Need kinnitasid ebameeldiva üllatusena, et süvamerelasu toru ei ole kavandatud ulatuses merepõhja sees ega kaetud liivaga. Kokku leiti 2,4 kilomeetri pikkusel süvamerelasul kümmekond purunemiskohta ja lisaks on selle ots paindes,» selgitas Lahe, lisades, et Estonian Cell soovib tänada tähelepanelikke inimesi, tänu kellele leiti toru purunemised faasis, mil nende parandamine on veel suhteliselt lihtne.
https://majandus24.postimees.ee/4377119/estonian-celli-suvamerelasu-olukord-on-arvatust-kehvem
"Pealtnägija": tselluloositehase ja RMK leping võib olla huvide konfliktis
"Pealtnägija" valduses olevad dokumendid näitavad, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ja tehase arendaja Est-For Invest tegid eelkokkuleppe, mis garanteerib vabrikule poole kogu RMK paberipuidust 15 aasta jooksul. Kriitikud näevad selles huvide konflikti või isegi keelatud riigiabi..
Emajõe äärde plaanitav miljard eurot maksev tselluloositehas on huvigrupid tagajalgele ajanud, samas kinnitavad ametimehed, et igal sammul järgitakse rangelt kõiki reegleid ja häid tavasid, vahendas "Pealtnägija".Vastaste sõnul on tegu enneolematu, kümneid miljoneid väärt kingituse ja keelatud abiga, mis näeb välja seda halvem, et uue tehase võtmeisik Mati Polli oli hiljuti RMK nõukogu liige.
https://www.err.ee/678954/pealtnagija-tselluloositehase-ja-rmk-leping-voib-olla-huvide-konfliktis
Mihhail Lotman: miks ma andsin allkirja tselluloositehasevastasele pöördumisele
Postimees, 22. jaanuar 2018Semiootik, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Mihhail Lotman kirjutab oma blogis, et ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks ning mõistab, et linnade areng, raud- ja maanteed, ning õhu- ja meretransport koormavad loodust. Tartu tselluloositehase puhul ületavad tema arvates riskid aga võite.
Loe edasi: https://arvamus.postimees.ee/4383067/mihhail-lotman-miks-ma-andsin-allkirja-tselluloositehasevastasele-poordumisele
Linnaosaseltsid nõuavad tselluloositehase
kohta rohkem infot
Tartu Postimees, 7. detsember 2017
Tartu linnaosaseltsid moodustasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandamise tõttu algatusrühma puhta õhu ja vee kaitseks. Sellesse kuuluvad Annelinna, Ihaste, Karlova, Supilinna ja Tähtvere selts. Seltside hinnangul ei ole tehase eestvedaja Est-For Invest ja riik, sealhulgas keskkonna- ja rahandusministeerium, teavitanud avalikkust piisavalt. Ajakirjandusele saadetud ühisavalduses toob algatusrühm välja mitu probleemi, mida võib kaasa tuua tehase rajamine. Neist esimene on Tartu kui traditsioonidega haridus- ja koolide linna keskkonna võimalik halvenemine. Seltside hinnangul on kaalul Tartu positsioon euroopaliku ülikoolilinnana.
Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4335545/linnaosaseltsid-nouavad-tselluloositehase-kohta-rohkem-infot
Kodanikuaktivistid: viis põhjust, miks jätta miljarditehase plaan katki
Martin Luiga, Linda-Mari Väli. Postimees, 4. detsember 2017Praegusel ajal peaks olema üha ilmsem, et tulevik ei seisne tselluloosis, millest tehtud pakendeid on meie maailmas juba praegugi üleliia, kirjutavad kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaatorid Linda-Mari Väli ja Martin Luiga.
Vähem kui aasta tagasi esitleti avalikkusele Eesti puidutööstureid koondava Est-For Invest OÜ investeeringuplaani, mis eeldab muu hulgas ka suuremahulise välisinvestori olemasolu. Tartu külje alla Emajõe äärde gigantse tselluloositööstuse arendamine kindlustavat ärimeeste sõnul enneolematu majanduskasvu ning riigi ja rahva üldise õitsengu. Selle lihtsustava käsitluse tasakaalustamiseks loetleme siinkohal üles viis peamist probleemkohta, mis panevad tõsiselt mõtlema, kas üle maailma reostusohu poolest tuntud tselluloositööstuse arendamine Eestis on ikka ainulaadselt hea mõte. Eelkõige tuleb küsida, kas selle otsuse eest tänaksid meid ka järeltulevad põlved.
Loe edasi: https://arvamus.postimees.ee/4332303/kodanikuaktivistid-viis-pohjust-miks-jatta-miljarditehase-plaan-katki?_ga=2.99547549.281642388.1516542260-2026282765.1473919411
Margus Kohava: eesmärk on miljarditehase
enamusosalus Eestisse jätta
Sander Punamäe, Postimees 14. november 2017Tartu lähedale kavandatava miljardilise puidurafineerimistehase ühe vedaja Margus Kohava sõnul pole niivõrd suurt projekti ilma panga ja välisinvestori abita võimalik ette võtta. Puidurafineerimistehase projekti ajakava järgi koostatakse rahastuskava miljardi euro katmiseks 2019. aastal. Kuigi praegu on kava järgi fookus keskkonnamõjude uurimisel ja hindamisel, asukoha planeerimisel, keskkonnalubade taotlemisel ja avalike arutelude pidamisel, ei istuta käed rüpes finantsküsimustega tegelemisel.
Loe edasi: https://www.postimees.ee/4310477/margus-kohava-eesmark-on-miljarditehase-enamusosalus-eestisse-jatta?_ga=2.95353375.281642388.1516542260-2026282765.1473919411
Kaido Kama: raiesurve kaitsealadele hakkab ilmselt kasvama
Postimees, 05. november 2017On kuri kahtlus, et RMK-l hakkab mets otsa saama. Raiemahu vähendamise asemel minnakse järjest nooremate metsade kallale ja ilmselt hakkab kasvama ka raiesurve kaitsealadele, kus on veel vana metsa alles, kirjutab aastatel 1982–1990 Antsla metskonna III jaoskonna metsnikuna töötanud Kaido Kama.
Loe edasi: https://maaelu.postimees.ee/4033429/kaido-kama-raiesurve-kaitsealadele-hakkab-ilmselt-kasvama?_ga=2.98908317.281642388.1516542260-2026282765.1473919411
Virve Sõber: kas ja millist kasu saaksid Eesti elanikud tselluloositehasest?
Postimees, 17. oktoober 2017Emajõe äärde tahetakse rajada hiigeltehas, mis hakkaks tootma tselluloosi. Tootmismahult ja keskkonnamõjude poolest läbi aegade Eesti viie suurima hulka kuuluva tööstusettevõtte puhul peaks olema ühiskondlikult üksipulgi läbi arutatud, mida Eesti inimene selle tehasega võidab ja mida kaotab, kirjutab Tartu Ülikooli teadur, ökoloog Virve Sõber.
Kui suhteliselt infovaesed PR-teadaanded välja arvata, on tehase kohta seni lugeda ja kuulda olnud hämmastavalt vähe. Küsimusi, millele enne ehitamist vastused tuleks leida, on aga omajagu. Tänan kõiki akadeemilisi kolleege Tartu Ülikoolist ja Eesti Maaülikoolist, kes küsimuste püstitamises kaasa on löönud.
Milles seisneb tehase puhul riigi strateegiline huvi?
Riiklik huvi tehase rajamise vastu eeldab, et just inimeste elule tuleks see rajatis mingil moel kasuks. Riik peaks suutma maksumaksjale veenvalt ära põhjendada, et tehasest on kasu rohkem kui kahju. Praegu pole see selge. Loe edasi: https://arvamus.postimees.ee/4279915/virve-sober-kas-ja-millist-kasu-saaksid-eesti-elanikud-tselluloositehasest
Mida on näidanud aasta metsapoleemikat
Asko Lõhmus, Sirp, 1. september 2017Metsaseaduse muutmisest alanud väitlus on laienenud Eesti metsade tulevikule ja keskkonnapoliitikale üleüldse ning paljastanud neis asjus ühiskonna põhimõttelise lõhestatuse. Konflikti keskmes on riigi majanduslik ja poliitiline sõltuvus puidutööstusest, mis kahjustab Eesti loodust ja on osa laiemast keskkonnakriisist. Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/mida-on-naidanud-aasta-metsapoleemikat/
Miljarditehase eestvedajad: sarnaseid tehaseid rajatakse ka palju väiksemate jõgede kaldale
Adele Johanson, Postimees, 4. mai 2017Tehase rajamise eestvedajad Margus Kohava ja Aadu Polli andsid Tartu Ülikoolis esinedes ülevaate puidurafineerimistehase rajamise uuringu- ja analüüsietapi järgmistest tegevustest, nimetades olulisimaks keskkonnamõju hindamist ning tõid välja, et sarnaseid tehaseid rajatakse ka Emajõest väiksemate jõgede äärde. Loe edasi: https://majandus24.postimees.ee/4104993/miljarditehase-eestvedajad-sarnaseid-tehaseid-rajatakse-ka-palju-vaiksemate-jogede-kaldale?_ga=2.28118591.281642388.1516542260-2026282765.1473919411
Kodanikuaktivistide avalik pöördumine ei toeta uue tselluloositehase rajamist
Jaan Olmaru, Tartu Postimees, 3. aprill 2017
Kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks esitas riigikogu esimehele, riigikogu keskkonnakomisjonile ja neljale ministrile avaliku pöördumise, milles palutakse kaaluda mitte algatada uue puidurafineerimistehase rajamiseks riigi eriplaneeringut.
Pöördumises juhitakse tähelepanu, «et ainult mõned nädalad peale tehasemõtte avalikustamist (30.01.2017) taotlesid Est-For Investi juhid tselluloositehase rajamiseks juba riiklikku eriplaneeringut. Tuletame meelde, et vastavalt PlanS ("Planeerimisseaduse") § 28 lõige 2 ei algatata riigi eriplaneeringut ja keskkonnamõju strateegilist hindamist eelkõige juhul, kui on ilmne, et algatatava planeeringu elluviimine tulevikus ei ole võimalik või muul ülekaalukal avalikul huvil põhineval põhjusel.
Loe edasi: https://tartu.postimees.ee/4067049/kodanikuaktivistide-avalik-poordumine-ei-toeta-uue-tselluloositehase-rajamist
Kultuuritegelased pöördusid Eesti metsa
päästmiseks riigijuhtide poole
·1. 12.2016 DECEMBER 1, 2016
Avalik kiri Eesti metsa kaitseks
- Austatud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid!
- Austatud Riigikogu!
- Austatud Keskkonnaminister Marko Pomerants!
- Austatud Justiitsminister Urmas Reinsalu!
Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid
Hasso Krull, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski ja Peeter Laurits küsivad, mis me oma metsa mahamüümise eest saime?
Hasso Krull:
Eesti on imeline maa. Siin võib sõita kümneid kilomeetreid, teeveert palistamas ikka metsad, metsad, metsad, üks uhkem ja ilusam kui teine. Seejärel võib aga keerata mõnele üksikule metsateele, ja ennäe imet, mingit metsa polegi enam! Metsa taga ei olnud mets. Selle asemel on ainult oksarisu ja kännutüükad, nii kaugele kui silm ulatub. Kui Venemaal võis XVIII sajandi lõpus rääkida Potjomkini küladest, siis Eestis võib nüüd samamoodi kõnelda Potjomkini metsadest. Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid, illusoorne taustapilt.
Tõnu Õnnepalu:
Võib-olla kõige suuremate maanteede ääres on need kulissid veel tõesti püsti, aga siin Hiiumaal neid küll ammu enam pole. Kui pole kuu aega mõnda teed mööda sõitnud, ei tunne kohti enam ära. Lage taga. Vaatepilt muutub lausa nädalatega. See, et raiemahud tõesti kasvavad, on silmaga näha. Ja kasvavad kiirenevas tempos. Metsalangetustehnikasse on ilmselt aastate jooksul kõvasti investeeritud ja eks need investeeringud tule tagasi teenida. Ma haistan siin lausa võidujooksu veel kasvavale metsale, kes ees, see mees! Praegu on veel saada ilusaid männikuid ja kuusikuid kergesti ligipääsetavates kohtades. Juba mõne aasta pärast, kui nii edasi läheb, midagi nii kena enam võtta pole.
Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eesti-metsast-on-varsti-jarel-ainult-kulissid/
Raul Rosenvald:
silmakirjalikkusest puidupõletamise ja metsaraie poliitikas
Postimees, 19. veebruar 2016
Metsateadlane Raul Rosenvald kirjutab sellest, kuidas pikaajalised plaanid Eesti metsade majandamiseks on rajatud teatud lühiajalistele huvidele ega hõlma kõiki metsa kasutamisega seotud aspekte.